Lumekuninganna 5. osa: Väike röövlitüdruk

Hans Christian Andersen

Gerda tõld jõudis pimedasse metsa. See säras nagu põlev tõrvik ja hakkas röövlitele silma, kes ei suutnud ahvatlusele vastu panna.

„See on kuld! See on kuld!“ hüüdsid nad teele hüpates. Nad võtsid hobused kinni, kiskusid juhid, kutsari ja teenri pukist alla ning tirisid väikese Gerda tõllast välja.

„Kui priske ja õrn ta välja näeb, nagu oleks teda hea elu peal pähklitega toidetud!“ hüüdis vana röövlinaine, kellel oli pikk habe ja tihedate karvadega üle silmade rippuvad kulmud. „Ta näeb välja nagu väike pontsakas lammas. Temast saab hea õhtusöögi!“

„Ai!“ karjatas vana naine, sest ta oma tütar oli teda kõrvast hammustanud. Väike tüdruk, keda ta seljas kandis, oli metsik ja sõnakuulmatu olevus. „Oh sa pisike võrukael!“ hüüdis ema, kuid tänu sellele oli mõte Gerda söömisest tema peast pühitud.

„Temast saab minu mängukaaslane,“ ütles väike röövlitüdruk. „Ta peab oma muhvi ja kauni kleidi mulle andma ning magama minu voodis.“ Ja selle kinnituseks lõi ta hambad emale kaela.

„Ma tahan tõllas sõita,“ ütles väike röövlitüdruk ja seda ta ka sai, sest oli liiga ärahellitatud ja põikpäine, et kellegi sõna kuulata.

Ta ronis koos Gerdaga tõlda ja nad sõitsid üle kivide ja kändude metsasügavustesse. Väike röövlitüdruk ei olnud Gerdast pikem, aga ta oli tugevam. Tema nahk oli pruun ja silmad süsimustad, kuid kurvad. Ta pani oma käe ümber Gerda ja ütles: „Kuni ma sinu peale ei vihasta, ei tee nad sulle liiga. Sa oled kindlasti printsess.“

„Ei, ei ole,“ ütles Gerda. Ja ta rääkis kõigest, mis temaga oli juhtunud, ja sellest, kui palju Kaj talle tähendab. Väike röövlitüdruk vaatas teda tõsiselt, noogutas heakskiitvalt ja ütles:

„Isegi kui ma saan sinu peale vihaseks, ei tee nad sulle midagi.“ Siis kuivatas ta Gerda silmad ja pistis enda käed tema sooja ja pehme muhvi sisse.

Lõpuks peatus tõld röövlite kindluse sisehoovis. Selle seinad olid maast katuseni pragunenud. Varesed ja kaarnad lendasid igast august välja ja buldogid, kes olid nii suured, et oleks võinud inimese alla neelata, hüppasid kõrgele õhku. Aga nad ei haukunud, sest see oli keelatud.

Vana kivisillutisega saali keskel põles suur tuli. Suits hõljus katuse alla, kust see pidi ise väljapääsu leidma. Suures katlas kees supp ja vardas küpses liha.

„Täna magad sa koos minu ja kõigi minu väikeste loomadega,“ ütles röövlitüdruk. Pärast söömist ja joomist läksid nad nurka, mis oli kaetud vaipade ja õlgedega. Aseme ümber istus õrrel pea sada tuvi. Tundus, et nad magasid, kuid tüdrukute lähenedes nihelesid veidi.

„Nad on kõik minu omad,“ ütles väike röövlitüdruk. Ta haaras kõige lähemast kinni, hoidis teda jalgadest ja lasi linnul tiibu lehvitada. „Need kaks seal on metsikud võrukaelad,“ ütles ta, osutades üles puittrellidega augu poole. „Metslased, kes lendaksid kohe minema, kui nad lahti lasta.“

„Ja siin on minu vana armsam, Bae,“ ütles ta, tõmmates sarvedest põhjapõtra, keda hoidis kinni läikiv vaskrõngas ümber kaela. „Me peame tal hoolikalt silma peal hoidma, sest muidu ta põgeneb. Igal õhtul kõdistan ma tema kaela oma noateraga, see on talle hoiatuseks.“ Tüdruk tõmbas seinas olevast august pika noa ja hõõrus seda vastu põhjapõdra kaela, nii et vaene loom ebamugavusest kepslema hakkas.

„Kas sa võtad noa endaga voodisse kaasa?“ küsis Gerda imestunult.

„Jah, magan alati koos noaga,“ sõnas väike röövlitüdruk. „Kunagi ei tea, mis võib juhtuda. Aga räägi mulle veel kord väikesest Kajst ja miks sa mööda laia ilma ringi rändad.“

Gerda jutustas taas oma loo, taustaks metsikud tuvid puuris kudrutamas ja taltsad magamas. Väike röövlitüdruk pani ühe käe ümber Gerda kaela, teises käes hoidis tugevalt oma nuga, jäi magama ja norskas nii valjusti, et tuvipuuri varvad värelesid. Gerda ei julgenud aga silmigi sulgeda. Ta ei teadnud, kas jääb ellu või sureb. Röövlid istusid ümber tule, juues ja lauldes, ja vana röövlinaine viskas kukerpalle. Tüdruku jaoks oli see väga ebaharilik vaatepilt.

Siis ütlesid metstuvid: „Kluu-kluu. Me oleme Kajd näinud. Valge hani kandis ta kelku ja Kaj istus lumekuninganna saanis. Nad sööstsid üle puude, mille otsas oli meie pesa. Lumekuninganna puhus meie poole ja kõik noored tuvid peale meie kukkusid külmunult maapinnale. Kluu-kluu.“

„Millest sa küll räägid?“ hüüdis Gerda. „Kuhu lumekuninganna teel oli? Kas sa tead sellest midagi?“

„Tõenäoliselt Lapimaale, kus on alati lumi ja jää. Võid küsida põhjapõdralt, kes on sinu kõrval köidikus.“

„Jaa, sellel imelisel maal on lumi ja jää,“ rääkis põhjapõder. „Üle suurte säravate väljade saab vabalt joosta. Lumekuningannal oli seal suvetelk, aga tema kindlus asub lähemal põhjapoolusele, saarel nimega Lääne-Teravmäed.“

„Oh, Kaj, väike Kaj,“ ohkas Gerda.

Hommikul rääkis Gerda tüdrukule, mida metstuvid talle jutustanud olid. Väike röövlitüdruk muutus mõtlikuks. Ta noogutas ja hüüatas: „Jäta see minu hooleks!”

„Kas sa tead, kus Lapimaa asub?“ küsis ta põhjapõdralt.

„Kes teab seda paremini kui mina?“ vastas põhjapõder säravate silmadega. „Seal ma sündisin, seal ma kasvasin ja seal jooksin ma vabaduses üle lumeväljade.“

„Kuula!“ ütles väike röövlitüdruk Gerdale. „Nagu sa näed, on kõik mehed ära läinud. Ema on veel siin ja siia ta ka jääb, aga enne lõunat joob ta sellest suurest pudelist seal ja suikub unne. Siis teen ma sulle teene.“

Ta hüppas voodist välja, jooksis ema juurde ja pani talle käed ümber kaela, tõmbas teda habemekarvadest ja ütles: „Tere hommikust, minu kallis kitsest hoidja.“ Ema toksas ta nina, kuni see oli punane ja sinine, aga ta tegi seda puhtast armastusest.

Kohe, kui ema oli pudelist joonud ja tukkuma jäänud, jooksis väike röövlitüdruk põhjapõdra juurde ja ütles: „Ma tahaksin väga sind siin hoida. Sa oled nii naljakas, kui kepsu lööd, aga mis sellest ikka. Seon su nööri lahti ja aitan sind välja, et saaksid joosta tagasi Lapimaale. Aga pead andma endast parima, et viia see väike tüdruk lumekuninganna paleesse, kus ta mängukaaslane on.“

Põhjapõder oli nii õnnelik, et hüppas rõõmust õhku. Röövlitüdruk aitas Gerda põhjapõdra selga, sõlmis ta ettevaatlikult paika ja andis talle isegi väikese padja, mille otsas istuda. „Ma teen asju alati südamega,“ ütles ta. „Võta tagasi oma karvased saapad, sest seal on väga külm. Muhvi jätan aga endale, sest see on nii ilus. Aga sinu sõrmed ei tohi külmetada. Siin on mu ema suured labakindad, mis ulatuvad sulle küünarnukkideni. Pane need kätte.“

Gerda nuttis rõõmust.

„Võta veel need kaks leivapätsi ja sinki. Ma ei taha, et sa ära nälgid.“

Kui toidumoon oli põhjapõdra seljale seotud, avas väike röövlitüdruk ukse ja kutsus kõik suured koerad tuppa. Siis lõikas ta läbi põhjapõdra köidiku ja ütles talle: „Nüüd jookse ja hoolitse väikese tüdruku eest.“

Gerda lehvitas röövlitüdrukule suurte labakinnastega ja ütles head aega. Põhjapõder kappas edasi üle kivide ja kändude, läbi suure metsa, üle soode ja väljade nii kiiresti kui võimalik. Hundid ulgusid, kaarnad kraaksusid ja sah-sah! rebisid läbi taeva teed punased valgusjooned.

„Need on virmalised,“ ütles põhjapõder. „Vaata, kuidas nad vilguvad.“ Ja ta jooksis veelgi kiiremini edasi läbi päeva ja öö. Leivapätsid söödi ära ja sink söödi ära ning nad jõudsidki Lapimaale.

❄️❄️❄️❄️❄️