Maša ja karu

Vene muinasjutt

Elas kord vanapaar, kellel oli lapselaps nimega Maša. Ühel päeval otsustasid Maša sõbrad minna metsa marju ja seeni korjama ning kutsusid Maša kaasa.

Tüdruk küsis vanaemalt-vanaisalt luba ja nood vastasid: „Sa võid minna, kuid hoia teiste lähedale, nii et sa neid alati näed, muidu võid ära eksida.”

Maša ja ta sõbrad läksid metsa ning hakkasid marju ja seeni otsima. Tütarlaps liikus ühe puu ja põõsa juurest teiseni. Enne, kui ta arugi sai, oli ta sõprade juurest kaugele uidanud. Ta hõikas neid, kuid keegi ei kuulnud teda ega vastanud. Maša läks aina edasi ja kõndis kogu metsa läbi. Lõpuks jõudis ta väikese hüti juurde. Maša koputas uksele, kuid keegi ei vastanud. Ta lükkas ust ja see avanes. Tüdruk läks majakesse ja istus akna alla pingile.

„Huvitav, kes siin elab,“ mõtiskles ta.

Selles majas elas suur karu, kes oli parasjagu metsas jalutamas. Õhtul, kui ta koju jõudis ja Maša eest leidis, oli ta väga rahul.

„Sul ei olegi vaja koju tagasi minna,“ ütles ta. „Saad elada minu majas ja selle eest hoolitseda.“

Iga päev läks karu metsa ja enne lahkumist ütles Mašale, et loodab teda tagasi tulles kodust ootamas leida.

„Ära ilma minuta majast välja mine,“ soovitas karu. „Mets on väga paks, sinusugune väike tüdruk võib seal kergesti ära eksida.“

Tasapisi hakkas Maša vanaema ja vanaisa järele igatsema. Ta ei tahtnud oma lahkumisega aga karu kurvastada. Iga kord, kui ta kojuminekust juttu tegi, muutus karu õnnetuks ja lõpuks isegi kurjaks. Maša sai aga aru, et nii ei saa tema elu jätkuda.

Tüdruk istus ja mõtles, kuidas seda olukorda lahendada. Teda ümbritses mets ja tal ei olnud kelleltki suunda küsida. Ta mõtles ja mõtles, kuni tuli heale ideele.

Kui karu sel õhtul metsast tagasi jõudis, palus Maša teda: „Kallis karu, luba mul palun üheks päevaks koju minna. Ma tahaks vanaemale ja vanaisale midagi head süüa viia.“

„Nii küll ei saa,“ ütles karu, „sa eksid ju metsas ära. Ütle mulle, mida sa soovid oma vanavanematele saata, viin selle ise kohale.“

Maša küpsetas paar pirukat, pani need taldrikutele, võttis välja suure korvi ja ütles karule: „Panen need pirukad korvi ja sina viid need vanaemale ja vanaisale. Vaata, et sa korvi tee peal ei ava ega pirukaid ära ei söö! Ma ronin suure tamme otsa ja näen sealt kõike.“

„Teeme nii,“ lubas karu ja võttis korvi.

Ta astus uksest välja, et näha, ega vihma ei saja ja jättis selleks ajaks korvi tuppa. Maša aga ronis korvi ja kattis end pirukatega. Karu tuli tuppa, tõstis korvi omale selga ja asus teele. Ta trampis keset kuuski ja mürtsus keset kaski. Ta läks aina edasi ja edasi mööda looklevat teed mäest üles ja alla orgu. Lõpuks väsis ta ära ja otsustas maha istuda.

„Kui ma oma väsinud jalgu ei puhka, ei jõua ma varsti enam kõndida,“ mõtles karu valjusti. „Istun siia kännule ja söön õige ühe piruka.“

Maša kuulis seda korvist ja hõikas: „Ma näen sind, ma näen sind! Ära istu kännule ega söö vanaemale-vanaisale küpsetatud pirukaid, vaid vii need kohale, nagu lubasid.“

„Mašal on ikka teravad silmad,“ imestas karu, „ta näeb kõike!“

Ta tõstis korvi üles ja sammus edasi. Varsti jäi mõmmik taas seisma ja mõtles valjusti: „Kui ma oma väsinud jalgu ei puhka, ei jõua ma varsti enam kõndida. Istun sellele kännule ja söön õige ühe piruka ära.“

Kuid Maša hüüdis taas korvist: „Ma näen sind, ma näen sind! Ära istu kännule ega söö vanaemale-vanaisale küpsetatud pirukaid, vaid vii need kohale, nagu lubasid.“

„Maša on väga tark tüdruk,“ pobises karu. „Ta istub kõrgel puu otsas ja kuigi on kaugel, näeb ta kõike, mida ma teen, ja kuuleb kõike, mida ma ütlen!“

Ta tõusis püsti ja kõndis edasi veel kiiremini. Lõpuks jõudis ta külasse ja leidis maja, kus elasid Maša vanaema ja vanaisa. Karu koputas kogu jõuga väravale ja hüüdis: „Avage! Tõin teile Maša küpsetisi.“

Külakoerad tundsid karu lõhna ja ruttasid haukudes välja tema juurde. Karu ehmus, pani korvi kiiresti värava taha maha ja jooksis nii kiiresti kui võimalik külast välja.

Vanapaar tuli värava juurde ja nägi korvi.„Huvitav, mis siin sees küll on?“ küsis naine.

Mees tõstis kaane pealt ega suutnud oma silmi uskuda – korvis istus nende pisike Maša! Nad kallistasid tüdrukut ja rõõmustasid väga, et ta tagasi koju oli jõudnud.

Karu aga imestab siiamaani, kuidas Maša kõike nägi ja kuulis ning kuhu pärast seda kadus.

🐻

Tagasi nimekirja