Aisopos
Ahv ja rebane olid koos rändamas. Ahv tassis seljakotti, kus olid nõud-noad-kahvlid ja tulekivi, et tuld teha, kuid mõne aja pärast väsis ta ära. „Tead,“ ütles ta rebasele, „tegelikult ei peaks mina seda seljakotti tassima.“
„Ei tea mispärast, kulla sõber?“ küsis rebane.
„Ma olen kõrgest seisusest,“ vastas ahv. „Kaugel idas räägitakse lugusid, et meie, ahvid, pärineme jumalatest!“
„See võib ju nii olla,“ ütles rebane, „aga vaata minu karva ja siis enda oma. Vaata minu ilusat värvi kohevat saba ja oma kondist asjandust, mis sul taga tilpneb. Igaüks, kes on õiglane, peab mind suursugusemaks olendiks.“
„Mis asja!“ hüüatas ahv. „Mis see välimus loeb! Igaüks ju teab, et see on petlik. Tõeline suursugusus on peidus meie sees, käitumises ja mõtlemises.“
Rebane naeris ja teatas: „Selge, eks sellepärast sa võtsidki seljakoti enda kanda, kui me hommikul teed alustasime. Sa said mu suursugusest käitumisest kohe aru, et ma olen raskuste kandmiseks liiga hea.“
Nad jõudsid ühe suure kalmistu juurde, kus oli hulga kivist hauasambaid. Ahv jäi seisma, vaatas ringi ja ohkas. Rebane jäi ka seisma ja istus maha, oodates, et ahv räägiks edasi.
„Kõik need sambad, mida sa näed,“ ütles ahv viimaks, „on püstitanud ammustel aegadel minu esiisad, kes olid sedavõrd lugupeetud, et tulevased põlvedki peavad nende mälestust kalliks!“
Rebane pilkas vastuseks: „No jah, väga kaval ja mugav on need vanad surnukehad tunnistajaks valida, sest nemad ei saa ju kuidagi püsti tõusta, et seda sinu suursugususe juttu kinnitada või ümber lükata.“
© 2024 Copyright Muinasjutud.ee.
Kasutustingimused
Privaatsus
Tegijad