Pinocchio

Tagasi nimekirja

Elas kord puusepp nimega Geppetto. Kord sattus tema kätte kummaline puutükk.

Kui ta seda voolima asus, hakkas puupakk itsitama ja piiksatas: “Hei! Ära kõdista!”

Geppetto oli rabatud, avastades, et puuhalg on võlutud ja elab. Ettevaatlikult nikerdas ta välja pea, juuksed ja silmad, mis kingseppa uudishimulikult põrnitsema jäid.

„Panen talle nimeks Pinocchio,” ütles kingsepp enesele. „See nimi toob õnne.”

Seejärel nikerdas Geppetto valmis poisi suu, mis itsitama hakkas, ja kui mees pahandas, näitas nukk talle keelt. Aga see polnud veel midagi! Kui puusepp nuku käed valmis sai, haarasid need elevusega tublil mehel juustest ja sikutasid.

“Ulakas poiss! Ma pole sind veel valmiski saanud, aga juba oled oma isa vastu lugupidamatu!” pragas Geppetto nukuga.

Siis tõstis ta tolle püsti ja õpetas sammhaaval kõndima. Niipea, kui Pinocchio ise seista suutis, hakkas ta mööda tuba ringi jooksma, Geppetto tema kannul. Siis avas nukk ukse ja tormas tänavale. Seal oli rohkem ruumi ja Pinocchio jooksis kiiremini kui Geppetto.

“Ma annan sulle vastu kõrvu,” lõõtsutas Geppetto, kui oli hingetuna poisi viimaks kätte saanud.

Siis taipas mees, et see on võimatu, sest kiiruga nukku voolides olid talle kõrvad tegemata jäänud.

Kui nad koju jõudsid, valmistas kingsepp Pinocchiole lillelisest paberist rõivad, kasetohust kingad ja pähe pehme mütsi. Nukk embas oma isa.

“Ma tahaksin kooli minna,” ütles ta, “et targaks saada ja sind aidata, kui sa vanaks jääd!”

Geppetto oli sellest lahkest mõttest liigutatud.

“Olen väga tänulik,” kostis ta, “aga mul ei jätku raha isegi selleks, et sulle esimest aabitsat osta!”

Pinocchio pea vajus norgu. Korraga tõusis Geppetto püsti, pani oma vana villase palitu selga ja läks välja. Õige varsti tuli ta tagasi, käes aabits, ise ilma mantlita. Väljas sadas lund.

“Kus su kuub on, isa?”

“Ära müüsin.”

“Miks?”

“Palav oli.”

Pinocchio võttis Geppettol kaela ümbert kinni ja andis lahkele vanale mehele suud. Hommikuks oli lumesadu lõppenud ja puust poiss asutas end, aabits kaenlas, kooli poole minema. Ta oli tulvil häid kavatsusi.

“Täna tahan ma õppida lugema. Homme õpin kirjutama ja ülehomme arvutama. Siis teenin raha ja ostan Geppettole uue palitu. Ta on seda väärt, sest…”

Äkitselt katkestas puhkpilliorkester nuku unistamise ja varsti oli tal koolgi meelest läinud. Pinocchio jõudis hoopiski rahvast tulvil väljakule, kus inimesed ümber erksavärvilise laadatelgi tunglesid.

“Mis see on?” küsis ta ühelt poisilt.

“Kas sa lugeda ei oska? See on nukuteater!”

“Palju sissepääs maksab?”

“Neli penni.”

“Kes annab mulle selle uhiuue raamatu eest neljapennise?” hõikas Pinocchio.

Läheduses olev vanakraamimüüja ostis temalt aabitsa ja Pinocchio tõttas telki. Vaene Geppetto. Tema ohver oli olnud asjatu.

Vaevalt oli Pinocchio sisse saanud, kui teda märkas üks laval olnud nukkudest, kes hüüdis: “Seal on Pinocchio! Seal on Pinocchio!”

“Tule siia! Tule meie juurde! Hurraa vend Pinocchiole!” hüüdsid nukud.

Vaatajate naerulagina saatel läks Pinocchio koos oma uute sõpradega lavale. Siis ilmus välja Giovanni, hirmutava väljanägemise ja metsikute silmadega teatridirektor.

“Mis siin toimub? Lõpetage see lärm ja võtke rivvi!”

Õhtul istus Giovanni sööma, aga leides, et lihakäntsaka lõpuni küpsetamiseks läheb puid juurde vaja, meenus talle sissetungija, kes oli etendust häirinud.

“Tule siia, Pinocchio! Sinust saab hea halupuu!”

“Oh, mu vaene-vaene isa!” halas Pinocchio.

Kui Giovanni nuku hüüdmist kuulis, oli ta üllatunud.

“Kas su vanemad on elus?” küsis ta.

“Mul on isa, kes mind puust voolis. Ta kurvastab hirmsasti, kui ma enam kunagi koju ei lähe,” ütles nukk vaiksel häälel.

“Sinu isa suhtes oleks jõhker sind tulle visata…” hakkas suure mehe süda leebuma.

Lootus tulvas Pinocchio hinge, kui nukkude peremees teda põrnitses, kuni viimaks ütles: “Olgu peale! Söön täna õhtul poolküpset lambaliha, aga järgmisel korral on igatahes keegi plindris.”

Tundes heasüdamlikule Geppettole kaasa, andis ta nukule viis kuldmünti.

“Vii need oma isale,” ütles ta. “Ja tervita teda minu poolt.”

Tänanud Giovannit helduse eest, lahkus Pinocchio rõõmsalt nukutelgist. Ta kiirustas kodu poole, kui kohtas teel poolpimedat kassi ja lombakat rebast. Pinocchio ei suutnud jätta neile oma vedamisest rääkimata, ja kui see veider paar tema kuldmünte nägi, haudusid nad välja kurja plaani, öeldes Pinocchiole:

“Kui sa tõesti oma isa tahad rõõmustada, peaksid talle palju rohkem münte viima. Teame üht võluaasa, kuhu sa saaksid need viis münti kasvama panna. Juba järgmisel päeval on need kümnekordistunud!”

“Kuidas see võimalik on?” oli Pinocchio üllatunud.

“Las ma räägin sulle!” hüüatas rebane. “Lollidemaal on aas, mida teatakse võluaasana. Kui sa paned ühe kuldmündi väiksesse auku, leiad sa järgmisel päeval eest puu, mis on müntidest lookas!”

Pinocchio ahmis endasse oma kahe uue sõbra iga sõna ja nad läksid Punase Kääbuse kõrtsi, et juua kohtumise ja tulevase rikkuse terviseks.

Pärast sööki ja lühikest puhkust peeti koos plaani keskööl võluaasale minema hakata. Aga kui kõrtsmik kokkulepitud ajal Pinocchio üles äratas, olid rebane ja kass juba lahkunud. Nukul ei jäänud muud üle, kui maksta kõigi nende õhtueine eest, kasutades üht oma kuldmünti, ja asuda üksi läbi metsa võluaasa poole teele. Kui korraga…

“Raha või elu!” urisesid kaks kapuutsides röövlit.

Need olid muidugi kass ja rebane. Pinocchio aga oli mündid pannud keele alla, nii et ei saanud sõnagi kuuldavale tuua, ja röövlid ei suutnud teda kuidagi ütlema panna, kuhu raha peidetud on. Kurjamipaar sidus vaese nuku puu külge kinni.

“Jääd siia,” ütlesid nad, “kuni rääkima hakkad! Tuleme varsti tagasi vaatama, kas sa oled ümber mõelnud.” Ja läinud nad olidki.

Pinocchio suutis vaid mõelda: “Isa, aita mind!”

Sealsamas läheduses elav haldjas oli kõike pealt kuulnud… Türkiissinine haldjas nägi lossiaknast tammepuu külge seotud nukku jalgadega siputamas. Haldjal hakkas temast kahju ja ta plaksutas kolm korda käsi, mille peale ilmusid äkitselt kohale kull ja koer.

“Kähku!” ütles haldjas kullile. “Lenda selle tammeni ja lõika nokaga köis katki!”

Koerale ütles ta: “Too ta vankriga tasakesi minu juurde!”

Õige varsti lebas Pinocchio lossis mõnusas voodis, samal ajal kui haldjas kutsus kohale kolm kuulsat arsti – varese, kulli ja kilgi. Nende kolme tohtri väljakirjutatud mõru ravim tegi nuku kiiresti terveks, ja haldjas päris: “Räägi mulle, mis juhtus!”

Pinocchio jutustas talle oma loo, jättes välja aabitsa müümise osa, aga kui haldjas küsis, kus kuldmündid on, vastas nukk, et kaotas need ära. Tegelikult olid need ühte tema taskusse peidetud. Ühtäkki hakkas Pinocchio nina tõmblema ja kasvama, mille peale haldjas naeris.

“Sa valetasid! Tean seda, sest su nina venib pikemaks!” Häbist punastades ja teadmata, mida sellise kohmaka ninaga teha, hakkas Pinocchio nutma. Haldjal oli temast taas kahju, ta plaksutas käsi ja rähniparv tuli ja toksis puunuku nina tagasi õigesse suurusesse.

“Ära mulle rohkem valeta,” hoiatas haldjas nukku, “muidu hakkab su nina jälle kasvama! Mine koju ja vii mündid oma isale.”

Pinocchio embas tänulikult haldjat ja jooksis kodu poole. Aga tamme lähedal metsas põrkas ta taas kokku kassi ja rebasega. Murdes oma lubadust, lasi Pinocchio ennast veenda münte võluaasale matma.

Lootusrikkalt läks ta järgmisel päeval vaatama, kas on juba saaki loota, aga mündid olid kadunud. Kurvalt kõmpis Pinocchio Giovanni antud müntideta kodu poole.

Pahandanud natuke nukuga kauase äraoleku pärast, andis Geppetto talle siiski andeks ja saatis kooli. Pinocchio oli veidike maha rahunenud. Aga jälle sattus tema teele keegi, kes teda eksitas. Sel korral oli see Carlo, klassi laiskvorst.

“Tule minuga Mänguasjademaale!” kutsus ta. “Seal ei pea keegi koolis käima ega õppima ja saab päev otsa mängida!”

“Kas selline koht on tõesti olemas?” küsis Pinocchio üllatunult.

“Veovanker tuleb õhtul mulle järele,” ütles Carlo. “Tahad kaasa tulla?”

Unustades kõik isale ja haldjale antud lubadused, läks nukk jälle otse pahandusele vastu. Kätte jõudis kesköö ja vanker saabus peale võtma kaht sõpra koos veel mõne poisiga, kes suutsid vaevu ära oodata, et jõuaksid paika, kus kooliõpikutest ja õpetajatest kunagi kuuldudki pole. Kaksteist paari eesleid vedas vankrit, kõik valgetes nahksaabastes. Poisid ronisid vankrisse. Pinocchio, kõigist suurimas elevuses, hüppas eesli selga. Mänguasjademaa, siit me tuleme!

Mänguasjademaa oli selline, nagu Carlo seda oli kirjeldanud: poistel oli lõbus ja tunde polnud. Sõna kool polnud lubatud isegi sosistada ja Pinocchio ei suutnud uskuda, et võib kogu aeg ainult lulli lüüa.

“On alles elu!” ütles ta iga kord, kui Carloga kokku juhtus.

“Mul oli õigus, kas polnud?” hüüdis sõber enesega rahul olles.

“Oh, jaa, Carlo! Tänu sulle on mul nii vahva! Ja mõelda vaid, et õpetaja käskis mul sinust eemale hoida.”

Aga ühel päeval tabas Pinocchiot ärgates paha üllatus. Tõstes käe pea juurde, avastas ta, et talle on kasvanud Geppetto lõpetamata jäänud visandlike kõrvade asemele pikad karvased kõrvad. Ja see olnud veel kõik! Järgmiseks päevaks olid need veel pikemaks kasvanud.

Pinocchio tõmbas häbenedes pähe suure puuvillase mütsi ja läks Carlot otsima. Carlo kandis samuti mütsi, mis oli ninani tõmmatud. Peas sama mõte, silmitsesid poisid teineteist, kahmates siis mütsid peast hakkasid nad naljakate karvaste kõrvade nägemisest naerma. Aga naerda lagistades läks Carlo äkitselt näost kaameks ja hakkas tuikuma.

“Appi, Pinocchio! Appi!”

Aga Pinocchio ise taarus samamoodi ja purskas nutma. Sest nende pea ja nägu võtsid eeslipea kuju ja nad tundsid, kuidas nad käpukile vajuvad. Pinocchio ja Carlo muutusid eesliteks! Ja kui nad appi hüüda proovisid, tuli nende suust vali eeslikisa. Kui Mänguasjademaa vankrijuht oma uute eeslite häält kuulis, hõõrus ta rõõmust käsi.

“Mul on kaks noort eeslit, keda turule viia. Saan nende eest vähemalt neli kuldmünti!” Selline kohutav saatus ootas ulakaid poisikesi.

Carlo müüdi talumehele ja Pinocchio ostis enesele mees tsirkusest, et õpetada talle trikke, mida tegid teised tsirkuseloomad. See oli eeslile raske elu. Süüa anti ainult heina ja kui see otsa sai, siis õlgesid. Ja peksa anti! Pinocchio sai iga päev nuhelda, kuni oli rasked tsirkusetrikid omandanud. Ühel päeval komistas ta läbi silmuse hüpates ja hakkas lonkama. Tsirkuseomanik kutsus tallipoisi enda juurde.

“Lombakast eeslist pole mulle mingit kasu,” ütles mees. “Vii ta turule ja müü ükskõik mis hinnaga maha!”

Aga mitte keegi ei tahtnud osta kasutut eeslit.

Siis astus ligi üks mehike, kes ütles: “Võtan selle eesli naha pärast. Sellest saab külaorkestrile korraliku trummi!”

Ja nii vahetas Pinocchio mõne penni eest omanikku ja tegi kurba eeslikisa, kuuldes milline hirmus saatus teda ootab. Nuku uus omanik viis ta mere äärde, sidus suure kivi kaela, pika köie jalgade ümber ja lükkas Pinocchio vette. Köie otsast kinni hoides jäi mees ootama, et Pinocchio oma otsa leiaks.

Pinocchio võitles merepõhjas elu eest ja tal käis mõttest läbi kogu mure ja vaev, mis ta oli Geppettole tekitanud, samuti murtud lubadused, ja ta hüüdis haldjat appi.

Haldjas kuulis Pinocchio hüüdmist, ja nähes, et ta on hädas, saatis kohale suurte kalade parve. Kalad panid eesli nahka, jättes järele ainult puust Pinocchio. Kui nad näksimise lõpetasid tõmmati Pinocchio veest välja. Mees ahmis õhku, nähes eesli asemel köite vahel vingerdamas elusat nukku.

Kui ta oli ennast kogunud, hüüdis ta vihaselt: Maksin sinu eest kakskümmend penni ja tahan oma raha tagasi! Kuna eeslit enam pole, viin  su turule ja müün küttepuuna maha.”

Selleks ajaks köie otsast vabaks saanud Pinocchio tegi mehele grimassi ja sukeldus vette. Tänu sellele, et ta oli puunukk, ujus Pinochhio merele ja varsti oli ta ainult täpike silmapiiril. Aga tema seiklused polnud veel kaugeltki läbi.

Korraga ilmus tema selja tagant välja hiiglaslik vaal. Hirmunud Pinocchio nägi selle avatud lõugu ja püüdis nii kiiresti, kui saab, eest ära ujuda, aga mereelukas tuli järjest lähemale. Siis püüdis nukk põgeneda teise suunda minnes, aga asjata. Vaala eest polnud pääsu, sest kui vesi tema koopasarnasesse suhu tulvas, neelati ka nukk alla. Ühe hetkega oli Pinocchio koos kalaparvega alla kugistatud. Veevoolus pillutamisest muutus nukk oimetuks.

Kui Pinocchio teadvusele tuli, oli ta pimeduses. Ülal pea kohal kuulis ta vaalaskala lõpuste valju lõõtsutamist. Käpuli ronis nukk mööda kaldpinda edasi. Korraga märkas ta kahvatut valgust, aegamisi selle poole roomates, nägi ta, et see oli eemalt kumav tuli. Ta jätkas oma teed, kuni…

“Isa! See ei saa sina olla!”

“Pinocchio! Pojake! Oledki sina…”

Rõõmust nuttes embasid nad teineteist ja nuuksumise vahel jutustasid oma seiklusi. Geppetto paitas nuku pead ja rääkis, kuidas tema vaala kõhtu sattus.

“Otsisin sind igalt poolt. Kui kuivalt maalt ei leidnud, ehitasin paadi, et sind merelt otsida. Aga paat jäi tormi kätte ja siis neelas see suur elukas mind alla. Õnne kombel sattusid ta kõhus olema ka maru käes purunenud laeva riismed, nii et ma jäin hinge tänu sellele, mis sealt sain.”

“Igatahes oleme me elus!” märkis Pinocchio, kui nad oma lugude jutustamise lõpetasid. “Peame siit välja saama!”

Võttes Geppettol käest, hakkasid nad vaala kõhust üles ronima, kasutades küünalt, et teed valgustada. Kui nad looma lõugade juurde jõudsid, haaras neid hirm, aga vaal magas, suur suu pärani lahti.

Õnnekombel peesitas tohutu loom eelmisest päevast peale madalas vees, nii et Pinocchio ja Geppetto jõudsid peagi kaldale. Hakkas koitma ja läbimärg Geppetto oli üleelamistest väga räsitud.

“Toeta minu najale,” ütles Pinocchio. “Ma ei tea, kus me oleme, aga küllap me varsti kodutee leiame.”

Liivamadaliku juures seisis okstest hütt, kust nad varju leidsid. Geppettol tõusis palavik.

Pinocchio läks välja, öeldes: “Hangin sulle sooja piima.”

Kitsede mökitamine juhatas nuku õigesse suunda ja peagi jõudis ta talumehe juurde. Muidugi polnud tal raha, et piima eest maksta.

“Minu eesel suri ära,” ütles talunik. “Kui sa töötad veskis koidikust loojanguni, võid selle eest natuke piima saada.”

Niimoodi tõusis Pinocchio päevast-päeva igal varahommikul, et Geppettole süüa hankida.

Viimaks jõudsid Pinocchio ja Geppetto koju. Nukk töötas hilise õhtuni, punudes pilliroost korve, et isale ja endale elatist teenida.

Ühel ööl ilmus haldjas imelises unenäos Pinochhio juurde, et tema isetu käitumise eest tasuda. Kui nukk järgmisel hommikul peeglisse vaatas, nägi ta, et on kellekski teiseks muutunud. Peeglis oli siniste silmade ja pruunide juustega päris noormees. Geppetto embas teda õnnelikult.

“Kus siis vana puust Pinocchio on?” küsis poiss hämmeldunult.

“Siin!” hüüatas Geppetto temale osutades. “Kui pahadest poistest saavad head, muutub ühes sellega ka nende väljanägemine.”

🤎

JÄTKA LUGEMIST

Tagasi nimekirja