Rebane ja vares

Viimasel ajal on väga tihti võimalik rebast ka linnas kohata. Nii minuga just ükspäev juhtuski.

Ilusal sügishommikul jalutas mulle keset Tallinna tänavat vastu rebane. Olin parasjagu väljumas oma koduhoovist. Väljas oli hämar ja mulle astus vastu väike kuju, kes meenutas koera. Arvasin et see on meie armas naabrikutsu, läksin sõbralikult vilistades tema poole, tema hiilis arglikul sammul mulle vastu. Selleks hetkeks, kui ma aru sain, et tegemist on hoopis rebasega oli juba hilja! See latatara kukkus kohe seletama, et tal on mulle üks lugu rääkida ja nii ta rääkiski.

“Võin kihla vedada, et te teate, mis mulle kõige rohkem maitseb? Jah, seda ma arvasin, et te ütlete, et rebased armastavad üle kõige süüa kanu, eriti varastatud kanu. Tunnistan, et ei ütle kunagi kenast rasvasest kanakoivast ära. Aga vähesed teavad, et kanast veelgi rohkem himustavad rebased kena pirakat juustutükki.

Täna õnnestus mul hommikuks süüa rammus ja hõrk Cheddari juustu viil. Selle andis mulle lahkelt üks ilus mustasuleline lind, kelle hääl on isegi imelisem kui tema välimus. Ei, ma ei pea silmas lõokest ega paradiisilindu. Räägin preili Varesest ülal puu otsas.

Oli kaunis hommik ja terav nina juhatas mind toiduotsingul läbi metsa, kuni tuuleke kandis minuni juustulõhna. Tõstsin pilgu ja nägin ülal puu otsas enesega ülimalt rahulolevat preili Varest, kellel oli noka vahel suur juustutükk. Polnud kahtlustki, et see oli näpatud teisel pool mäge elavalt talunikult, aga pole minu asi käia ringi ja teisi süüdistada.

Pöördusin siis Varese poole, öeldes: „Tere hommikust, miss Vares! Küll te näete täna kaunis välja!” Ta kallutas oma ilusa pisikese pea küljele ja silmitses mind skeptiliselt oma tillukese nööpsilmaga, nokaotsagi paotamata.

„Nii võluv olend,” arutlesin ma endamisi, hoolitsedes, et see ei jääks Varesel kuulmata. „Milline erakordne läige neil imelistel mustadel sulgedel on. Millised tiivad! Millised jalad! Ja milline peen nokk!”

Ma nägin, et preili Vares hakkas minu sõnadele tähelepanu pöörama, ehkki teeskles, et ei kuule.

Niisiis vaatasin ma imetluse ja armastava pilguga muudkui puu otsa ja ütlesin: „Oh, kuidas ma olen sellest linnust sisse võetud! Kui ma vaid tema häält kuuleksin! Olen kindel, et nii võluv olend laulab imeliselt. Kuuleksin ma kasvõi ühtainust rida tema kurgust sillerdavast meloodiast, tervitaksin teda edaspidi ja alati metsa printsessina!”

Nüüd nägin, et mu sõnad tabasid naela pea pihta. Uhkusest puhevil Vares kohendas sulgi ja tõi kuuldavale kõige kaunima laulu, mida ma eales olen kuulnud.

„Kraaaaaaks!”

Olgu peale, tean-tean, te ütlete kindlasti, et preili Varese hääl pole suurem asi, aga minu jaoks oli too „kraaks!” just see, mida oodanud olin. Sest niipea, kui ta oma noka avas, kukkus juust maha ja mina haarasin hommikusöögi kiirelt hambusse.

Mis näitab meile, et meelitamisega saavutab nii mõndagi.” Nende sõnadega pööras rebane otsa ringi ja vantsis laisalt tuldud teed tagasi.

🦊

Tagasi nimekirja