Päritolu

Filipiini muinasjutt

Päris alguses elasid üks mees ja üks naine, kelle nimed olid Toglai ja Toglibon. Nende esimesed lapsed olid poiss ja tüdruk.

Kui nende poeg ja tütar olid suureks kasvanud, rändasid nad kaugele üle mere, et leida elamiseks hea paik. Rohkem ei olnud neist senimaani kuulda, kuni nende lapsed, hispaanlased ja ameeriklased, tagasi tulid.

Pärast seda, kui esimene poiss ja tüdruk olid lahkunud, sündis paarile veel lapsi, aga nad kõik jäid oma vanemate juurde Cibolasse Apo mäel, kuni Toglai ja Toglibon maisest elust lahkusid ja vaimudeks said.

Varsti pärast seda saabus suur põud, mis kestis kolm pikka, kurnavat aastat. Kogu vesi kuivas ära, nii et polnud meresid ega jõgesid,  allikaid ega ojasid, ja taimed ei pidanud vastu.

“See on kindlasti Manama karistus, oleme midagi valesti teinud,” arvasid inimesed, “ja peame minema kuhugi mujale süüa otsima ja elama.” Nii asusidki nad teele.

Kaks neist suundusid päikseloojangu poole, kandes endiga Cibola jõest pärit kive. Pärast pikka teekonda jõudsid nad paika, kus olid avarad rohuväljad ja külluses vett, ning sinna rajasid nad endile kodu. Nende lapsed elavad seal tänapäevani ja neid kutsutakse magindanaudeks – kivide järgi, mis mees ja naine Cibolast lahkudes kaasa võtsid.

Kaks Toglai ja Togliboni last läksid lõunasse kodu otsima ja nemad kandsid kaasas naiste korve, baraane. Leidnud hea koha, seadsid nad end sinna elama. Nende järeltulijad asuvad seal ka praegu ning neid kutsutakse korvide järgi baraanideks ja bilaanideks.

Niimoodi kahekaupa lahkusid esimeste inimeste lapsed oma kodumaalt. Seal, kuhu nad asusuid, sündisid uued inimesed ja nii juhtus, et kogu maailma suguharud said oma nimed asjade järgi, mis inimesed Cibolast kaasa võtsid või kohtade järgi, kuhu nad end sisse seadsid.

Kõik lapsed lahkusid Apo mäelt peale kahe, poisi ja tüdruku, kes olid näljast ja janust liiga nõrgaks jäänud, et reisida. Ühel päeval, kui nad olid juba hinge heitmas, ronis poiss põllule, et näha, kas on midagi elavat on veel alles.

Oma suureks üllatuseks leidis ta suhkruroovõsu kasvamas. Ta lõikas selle õhinal ära ja sealt tuli piisavalt vett, et teda ja õde kosutada, kuni saabusid vihmad. Sellepärast kutsutakse nende lapsi bagobodeks.

🌾

Tagasi nimekirja