Nõiutud emahirv

Itaalia muinasjutt

Suur on sõpruse vägi, mis paneb meid kaaslase nimel raskusi taluma ja end ohtu seadma. Sageli peame oma heaolu tühiseks ja elu õlekõrreks, kui saame need teiste heaks anda. Seda õpetavad meile mõistulood ja ajalugu on neist juhtumitest tulvil. Selles loos toon teile näite, mida vanaema minuga seostada tavatses. Avage siis oma kõrvad, sulgege suu ja kuulake, mis mul teile öelda on.

Elas kord Kõrgevõre kuningas Giannone, kes, igatsedes enesele hirmsasti lapsi, palvetas katkematult jumalate poole, et nad tema soovi täidaksid, ja et neid kallutada tema tahtmist tegema, oli ta nii helde kerjuste ja palverändurite vastu, et jagas nendega kõike, mis tal oli. Aga nähes viimaks, et tema lahkus ei toonud talle mingit kasu, ja et vaeste vajadusele ei tulnud lõppu, pani ta ukse kõvasti riivi ja lasi ammust igaühe pihta, kes läheneda julges.

Ühel päeval juhtus, et pika habemega palveränduri tee läks temast mööda, ja teadmata, et kuningas on uue lehe keeranud, või hoopiski mõistes ja soovides teda meelt muutma panna, läks ta Giannone juurde ja palus tema juurest öömaja.

Kuningas aga vastas talle vihase pilguga ja kurjalt uratades: “Igaüks peab leppima sellega, mis tal on! Kui sul pole küünalt, pead pimedas magama heitma. Kassipoegadel on silmad kinni, mina aga pole enam laps.”

Ja kui vana mees küsis, mis oli muutuse põhjuseks, vastas kuningas: “Et aidata kaasa oma järeltulijate saamise soovile, kulutasin kõigi peale ja laenasin igale möödujale, pillates laiali kogu oma varanduse. Viimaks, nähes, et isegi habe on kadunud, lõpetasin ma habemeajamise ja panin habemenoa kõrvale.”

“Kui asi on ainult selles,” vastas palverändur, “võin sind rahustada. Luban sulle, et su soov läheb täide.”

“Kui nii läheb,” ütles kuningas, “annan sulle oma sõna, et sa saad enesele pool kuningriiki.”

Ja mees kostis vastu: “Kuula nüüd mind – sa ei pea tegema muud, kui saama kätte merelohe südame, selle ära küpsetama ja laskma kuningannal ära süüa, ja näed, et soov, millest mõtled ja mida ma sulle lubasin, läheb täide.”

“See pole küll võimalik,” ütles kuningas, “aga mul pole midagi kaotada, nii et pean hankima lohe südame.”

Niisiis saatis ta sada kalurit välja ja nood panid valmis oma kalastustarbed, noodad, rüsad, õngenöörid; ja loovisid, halssisid ja ristlesid, kuni said viimaks lohe kätte.

Siis võtsid temalt südame ja viisid kuningale, kes andis selle kuningannale, et too selle ära laseks küpsetada ja ära sööks. Ja kui naine oli täpselt nii toiminud, saabus suur rõõm, sest kuninga soov läks täide ja ta sai isaks kahele pojale, kes olid nii sarnased, et mitte keegi peale kuninganna ei suutnud neil vahet teha.

Poisid kasvasid üksteist armastades ja hoides, nii et neid ei saadud hetkekski lahutada. Nad olid teineteisesse nii kiindunud, et kuninganna muutus armukadedaks, nähes, et poeg, kes oli määratud saama oma isa pärijaks, ja kelle nimi oli Fonzo, ilmutas suuremat kiindumust oma venna Cannelore kui oma ema vastu. Ja ta ei teadnud, kuidas seda pindu oma silmast välja saada.

Ühel päeval otsustas Fonzo oma vennaga metsa jahile minna, niisiis lasi ta oma kambris tule kaminasse panna, et tina sulatada ja kuule valmistada. Ise läks ta välja.

Tuppa astus kuninganna, kes, leides eest ainult Cannelore ja otsustas armukadedushoos poja kõrvaldada. Kummardudes viskas ta poissi raske kuulivormiga, mis tabas noormehe kulmu ja tekitas koleda haava. Fonzo sisenedes unustas kuninganna oma viha ja, teeseldes, et oli tulnud ainult korraks vaatama, kuidas ta lastel läheb, kallistas kiirelt saabunud poega ja lahkus toast.

Cannelore, tõmmanud mütsi sügavale laubale, ei öelnud Fonzole oma haava kohta midagi, vaid seisis vaikides, ise kannatamas põletavat valu. Kui kuulid olid valminud, ütles ta vennale, et peab ära minema.

Fonzo, tema otsusest üllatunud, küsis põhjust, aga sai vastuseks: “Ära küsi, kallis Fonzo, piisab sellest, et ma pean minema ja sind jätma, kes sa oled mu süda ja hing. Kuna ma ei saa teisiti, siis jää hüvasti ja ära mind unusta.”

Teineteist emmanud ja pisaraid valanud läks Cannelore oma tuppa. Ta pani turvise üll ja võttis mõõga ja relvastas end pealaest jalatallani.

Võtnud tallist hobuse, hakkas ta jalga jalusesse panema, kui Fonzo tuli nuttes ja ütles: “Kuna sa oled otsustanud mind hüljata, pead sa jätma mulle vähemalt midagi mälestuseks, et kahandada sinu puudumise piina.”

Selle peale torkas Cannelore pistoda maasse ja koheselt tekkis sinna kaunis purskkaev.

Siis ütles ta oma kaksikvennale: “See on parim mälestus, mis ma sulle saan jätta. See purskkaev meenutab sulle minu elu. Kui svesi on selge, siis tea, et minugi elu on hea ja rahulik. Kui vesi on sogane, siis tea, et minulgi on elus raskused, millest läbi minna; aga kui see ära kuivab, on minugi eluõli otsa lõppenud ja loodus tagasi võtnud selle, mis talle kuulub.”

Siis torkas ta mõõga maasse ja sealt kasvas hetkega mürdipuu.

“Kuni mürt on roheline, olen minagi haljal oksal, aga kui see närtsib, pole mulgi õnne selles ilmas; kui taim aga päriselt ära kuivab, võid oma Canneloret taga leinata.”

Seda öelnud ja teineteist veelkord emmanud asus Cannelore teele, reisides muudkui edasi ja edasi, sattudes nii paljudesse seiklustesse, et neid ei jõua kokku lugedagi – kuni jõudis viimaks Selge Vee Kuningriiki just sel ajal, kui seal peeti uhket turniiri, mille võitjale oli lubatud auhinnaks kuningatütar.

Cannelore esitles ennast ja võitles nii vapralt, et edestas kõiki rüütleid, kes olid tulnud erinevatest paikadest, et au ja kuulsust leida. Mispeale Cannelore abiellus printsess Feniciaga ja peeti suur pidu.

Kui Cannelore oli seal mõned kuud olnud vaikuses ja rahus, tabas teda soov jahile minna.

Ta rääkis seda kuningale, kes ütles: “Ole ettevaatlik, väimees-poeg, et sa teelt ei eksiks. Pead käituma arukalt ja silmad lahti hoidma, sest neis metsades on kõige kurjem inimsööja, kes iga päev oma kuju muudab, ilmudes ühel päeval hundina, teisel lõvina, siis hoopis hirve või eeslina, vahetpidamata end muutes. Tuhandete kavalustega peibutab ta neid, kes talle koopas ette satuvad, kus ta nad nahka paneb. Niisiis, mu poeg, ära sea end asjata ohtu, muidu ei jää sinust midagi järele.”

Cannelore, kes ei teadnud, mis on hirm, ei pööranud oma äia nõuannetele suurt tähelepanu. Niipea, kui päev koitis, asus ta jahiretkele, ja sattuski metsa, kus lehtede all võimutsesid varjud, pidades vandenõud Päikese vastu.

Inimsööja, kes teda tulemas nägi, muutis end nägusaks emahirveks, kellele Cannelore kohe jahti asus pidama. Hirv kasutas võlujõudu, kahekordistus ja pööras end ringi ning jooksutas noormeest hirmsa kiirusega edasi-tagasi, kuni viis ta viimaks metsa keskele, kus tekitas sellise lumetormi, et paistis, nagu langeks taevas kohe alla.

Cannelore, leides end koopa eest, astus sellesse sisse, et varju leida. Külmetades korjas ta hagu ja, võtnud taskust tuleraua, tegi suure lõkke üles.

Kui ta seal tule kõrval seisis ja riideid kuivatas, tuli koopasuu ette hirv ja ütles: “Armas rüütel, luba mul end tule paistel soojendada, sest ma värisen külmast.”

Cannelore, kellel oli hea süda, ütles talle: “Tule lähemale ja tunne end hästi.”

“Ma teeksin seda, aga kardan, et sa tapad mu,” vastas hirv.

“Ära karda,” rahustas teda Cannelore, “usu mu sõna.”

“Kui sa tahad, et ma sisse tuleks,” kostis hirv, “seo oma koerad kinni, et nad mulle viga ei teeks, ja pane oma hobune kammitsasse, et ta mind ei lööks.”

Nii pani Cannelore oma koerad kinni ja hobuse kammitsasse, ja hirv ütles: “Nüüd olen ma poolenisti kindel, aga kui sa oma mõõka ei kinnita, ei julge ma sisse tulla.”

Cannelore, kes tahtis hirvega sõbruneda, kinnitas ka oma mõõga. Kohe, kui inimsööja mehe kaitsetust nägi, võttis ta oma päriskuju ja haarates temast kiirelt kinni, virutas ta sügavale koopasse, mille ette lükkas kivi – et hoida mees varuks, kui nälg näpistama hakkab.

Aga Fonzo, kes igal hommikul ja õhtul mürripõõsa ja purskkaevu juures käis, et saada uudiseid Cannelore saatusest, leidis esimese närbununa ja teise viletsas seisus. Ta taipas kohe, et tema vend on hädas.

Otsustades teda aidata, saduldas ta emale ja isale ütlemata oma hobuse, relvastas end ja võttis ühes kaks koera ning läks maailma rändama. Ta uitas ja luusis siin ja seal, kuni sattus viimaks Selge Vee juurde, kus valitses lein Cannelore oletatava surma pärast.

Vaevalt oli ta jõudnud õukonda, kui kõik, arvates tema sarnasuse tõttu, et ta on Cannelore, tõttasid teatama häid uudiseid Feniciale, kes tormas trepist alla ja hüüdis Fonzot kallistades: “Mu abikaasa! Mu süda! Kus sa ometi olid kogu selle aja?”

Fonzo taipas kohe, et Cannelore oli sinna jõudnud ja siis taas lahkunud; niisiis otsustas ta kiiruga asja uurida, pärides printsessilt, kus tema vend olla võiks. Kuuldes, et veli oli pannud end suurde ohtu ühe neetud jahiretkega, tegi ta plaane teda otsima minna.

Järgmisel hommikul, kui tõusev päike taevast kuldas, hüppas Fonzo voodist välja ja, laskmata end tagasi hoida Fenicia palvetest või kuninga käsust, kiirustas jahiretkele. Saduldanud hobuse, läks ta oma koertega metsa, kus temaga läks sarnaselt Cannelorega: hirvenahas inimsööja meelitas noormehe koopani.

Koopasse sisenedes nägi Fonzo oma venna relvi, koeri ja hobust kõvasti kinni köidetuna, mis veenis teda ohu tõsiduses. Siis palus hirv tal samamoodi oma relvad, koerad ja hobuse kinni siduda, aga tema lasi nad hoopiski hirvele kallale ja nii kavaldas ta kurja inimsööja üle ja lõpetas tema pahateod.

Otsides midagi, mis vennast järel võiks olla, kuulis Fonzo koopa sügavusest tema häält. Tõstes kivi eest, tõmbas ta Cannelore välja ja temaga koos kõik teised, kelle inimsööja oli elusalt koopasse heitnud, et neid nuumata.

Emmates teineteist rõõmuga, läksid kaksikvennad koju, kus Fenicia, nähes, kui sarnased nad on, ei teadnud, kumba neist oma abikaasaks pidada, kuni Cannelore võttis mütsi peast ja Fenicia nägi vana armi, mille järgi oma mehe ära tunda võis.

Fonzo jäi kuuks ajaks sinna, tundes olemisest rõõmu, et siis tagasi oma maale minna, ja Cannelore saatis temaga emale kirja, kus palus vaenu unustada, tulla külla ja saada osa tema õnnest. Nii ema ka tegi.

Sealtpeale ei tahtnud kumbki vend enam midagi kuulda koertest ega küttimisest, meenutades ütlemist

Õnnelik õpib teiste vigadest, õnnetu ei õpi enda omadestki.

💙💙

Tagasi nimekirja