Kullaketraja

Eesti muinasjutt

Ükskord juhtusid kuningas ja talumees jutule. Esialgu ei teadnud talumees, kes ta seltsiline oli, seepärast rääkis ta kuninga kui omasuguse mehega. Kui nad juba küllalt olid juttu ajanud ja igaüks oma osavust ja teenijate truudust ja mõistust kiitnud, siis ütles talumees veel viimaks:

„Minul on aga veel üks osav tütar, kes kõike võib ruttu teha, ta võib ka neist õlgedest, mis siin välja peal on, kulda teha.“

Olid jutud kõik räägitud, läksid mõlemad koju ja külamees ei mõelnud enam selle peale, mis ta öelnud oli. Kui aga kuningas koju sai, käskis ta mehe tütre enese juure tuua, pani ta ühte tühja majja kinni ja ütles:

„Mul on majas üks hea vokk, sinu isa kiitis, et sa nii peenike ketraja oled, et vähese ajaga õled kullaks võid muuta. Siin on kaks majatäit õlgi, ketra need kullaks.”

Tüdruk hakkas nutma ja ütles, et tema isa on kuningat petnud. Aga miski ei aidanud, sest kuningas käskis veel kord ja töö pidi tehtud saama. Tüdruk nuttis kuni poole ööni.

Kui kell lõi kaksteist, astus korraga uksest hall vanamees sisse ja küsis: „Mis sa nutad, lapsukene?“

„Miks ma ei nuta,“ vastas neiu, „kuningas andis mulle kaks majatäit õlgi, et need kullaks kedrata, aga ma pole sellisest tööst iial kuulnudki, veel vähem seda teinud! Nüüd on minu elu otsas!“

Hall vanake vaatas korra ringi ja ütles: „Mis sa mulle annad, kui ma need õled kullaks teen? Ma päästan su ära.“

Tütreke ohkas vanahallile: „Minul ei ole sulle midagi anda.“

Hall vanamees vaatas jälle ümber ja ütles: „Anna mulle oma põll.“

Tüdruk andis hädaga oma põlle ära. Nüüd tegi hall vana kõik nimetatud õled kullaks. Kuningas lasi hommiku vaatama minna, ja sai aru, et õled olidki kullaks kedratud.

„Ohhoo!“ ütles kuningas. „Sel talumehel oli õigus, tema majas on veel palju kavalust. Ta käskis tüdrukut järgmiseks päevaks neli majatäit õlgi kullaks kedrata.

Tüdruk hakkas kibedasti nutma. Kui aga hall vanamees seda kuulis, tuli ta jälle sinna ja küsis: „Mis sa jälle nutad?“

Tüdruk ütles, et talle anti neli majatäit õlgi kullaks kedrata, aga tema ju ei või!

Hall vanamees küsis: „Mis sa mulle selle eest annad, kui ma sind aitan?“

„Mis ma vaene sulle annan,“ ütles tüdruk, „sa ju näed, et mul midagi ei ole.“

Vanahall vahtis ümberringi ja ütles: „Anna oma siidirätik, mis sul kaelas on.“ Ja tüdruk andiski.

Korraga oli suur müdin ja õled olid kullaks kedratud. Kuningas tuli järgmisel päeval jälle sinna ja leidis kulla valmis olevat. Viimaks ütles ta tüdrukule: „Tee mulle nüüd veel kuus majatäit õlgi kullaks, siis jätan sind rahule.“

Tüdruk hakkas suure häälega nutma, aga see kõik ei aidanud midagi. Viimaks tuli hall vanake jälle sinna ja ütles: „Ma aitan sind veel see kord, kui sa lubad mulle edaspidi seda anda, mis ma su käest küsin.“

„Minul ei ole ju midagi, sa tead,“ ütles tüdruk.

„Sa saad edaspidi mehele ja kui sa esimese lapse saad, siis anna ta mulle. Mina aga ei taha teda enne, kui ta seitsmeaastaseks saab.“ Seejärel tegi vanamees taas õled kullaks ja läks.

Vähese aja pärast sai tüdruk suursugusele kuninga teenrile mehele ja aasta pärast sündis neile poeg.

Kui laps sai seitsmeaastaseks, tuli vanamees talle järele ja ütles: „Nüüd on käes aeg, kus pead oma lubadust täitma.“

Noorproua ehmatas ära, et tema ainukest pojakest tahetakse minema viia, ja hakkas paluma, et hallvanakene juba suured heateod on teinud ja tema peale halastanud, kas siis seekord veel ei halastaks ja midagi muud lapse asemel ei võtaks!

Hall vanamees oli pehme südamega ja kuulas siis tükk aega noorproua kurtmist ja kahetsemist. Viimaks ta ütles: „Ma näen ja tunnen seda kahju lapse pärast ja kergendan seda kurbust. Kui teie seast keegi minu nime teada saab, olgu siis peale lapsukene sinu.“

Vanamees läks seks korraks jälle minema, aga mehed vaatasid järele, kuhupoole ta läheb. Kui ta metsa äärde sai, puges mehike maa alla august sisse. Augu serval keksis ta veel ühe jala pealt teisele ja laulis:

„Ega nemad minu nime küll ei tea, kui ka teavad, meeles ei pea: minu nimi on Ruuben Tirts.“

Noorproua ja kõik teised hakkasid nüüd nimesid üles lugema, et kui hall vana tagasi tuleb, siis nimetavad.

Järgmisel päeval tuli vanamees tagasi ja noorproua luges moepärast mõne nime enne ja ütles viimaks: „Kui muu ei ole, siin on sinu nimi Ruuben Tirts!“

Vanahall ehmatas seda kuuldes ära, kadus nende juurest ega tulnud enam iial tagasi.

Tagasi nimekirja