Väike hiireke ja koletis

Elas kord pisikeses hiireurus päris tavapärast hiireelu suur hiireperekond.

Ühel päeval jooksis kõige pisem hiir kiiruga ema juurde. „Emme! Emme! Tänu taevale, et see oled sina! Pääsesin just napilt kõige hirmsama mõeldava koletise käest!” hüüdis väike hiireke poole ruttamise pealt.

„Olin oma asjadega ametis, kui nägin korraga taluõues kaht kummalist olendit. Üks neist paistis väga sõbralik ja kohev ja tal olid ilusad vurrud, aga teine oli hirmus, hirmus koletis! Õudne!”

„Tal oli peas ja lõua all rippumas toores punane liha! See kuri elukas kõndis siia ja sinna, kaapides varvastega maad ja pekstes käsivarsi vastu külgi. Niipea, kui ta mind märkas, tegi ta oma suu lahti, et mind alla neelata, ja lasi siis kuuldavale nii valju kisa, et see mind peaaegu kangeks ehmatas.”

„Poleks seda hirmsat koletist olnud, oleksin saanud sõbraks kauni olendiga, kes paistis nii hea ja leebe. Tal oli tihe, sametine karv ja nii armas nägu ja hiilgavad silmad. Mind vaadates viibutas ta oma ilusat pikka saba ja naeratas lahkelt. Olen kindel, et ta kavatses just minuga rääkima hakata, kui see hirmutav koletis tõi kuuldavale röögatuse ja ma elu eest jooksma pistsin.”

Hiireema kallistas oma lapsukest ja vastas: „Mu pisike hiirepojuke, see leebe olend, keda sa nägid, polnud keegi muu kui kass. Tema sõbraliku väljanägemise taga on varjul salakavalad plaanid meie kõigi vastu. Teine polnud aga keegi muu kui kukk, kes poleks sulle vähimatki halba teinud. Samas kui kass meid nahka paneb. Nii et ole tänulik, mu laps, et sa kiiresti põgenema pääsesid, ja ära enam elus kunagi kedagi ainult välimuse järgi hinda.”

🐭

Tagasi nimekirja