Hunt ja seitse kitsetalle

Jacob Grimm ja Wilhelm Grimm

Metsa ääres ühes väikeses majakeses elas kord kitseema. Tal oli seitse talle, keda väga armastas. Vahel pidi ta majakesest lahkuma, et endale ja lastele süüa tuua. Täna oligi üks selline päev.

Ta kutsus oma lapsed kokku, et neile sõnad peale lugeda:

„Kuulake hoolikalt, mu lapsed!“ alustas ta. „Ma pean minema toitu hankima. Teie aga olge väga ettevaatlikud, sest olen kuulnud, et läheduses on ringi luusimas hunt. Kui ta märkab teid väljas ringi jooksmas, sööb ta teid kindlasti kogu täiega ära. Hunt on väga salakaval ja võib end maskeerida. Püsige majas ja ärge avage ust mitte kellelegi!“

„Ära muretse, ema,“ määgisid kitsetalled, „me oleme väga-väga ettevaatlikud ja teeme, nagu sa ütled. Me ei ava kellelegi ust, ära muretse!“

Kitseema ajas oma seitse tallekest majja, lasi neil võtmega ukse lukku panna, isegi kaks tiiru peale keerata, ja asus metsa poole teele.

Juba paari minuti pärast koputas keegi valjusti uksele.

„Kes seal on?“ hüüdis kõige vanem kitsetall.

„Ava uks!“ vastas hunt. „Olen teie ema ja tõin teile kõigile midagi head!“

Kuid kitsetalled kuulsid hundi käredat häält ja teadsid, et see ei ole kohe kindlasti nende ema.

Nad ütlesid: „Sa ei ole meie ema – tal on armas ja hele hääl, sinu oma on aga käre ja kole. Sa oled kindlasti hunt! Mine ära, me ei ava sulle ust!“

Hunt lonkis lüüa saanult maja juurest eemale ja mõtles, kuidas saaks oma häält mahedamaks muuta.

Ta kõndis mesitaru juurde ja ostis mesilastelt pool liitrit mett. Võsavillem sõi kogu mee korraga ära ja ise tundis küll, et hääl oleks nagu armsama ja heledamana kõlanud.

Siis läks ta uuesti kitsekeste maja juurde ja koputas.

„Avage uks, mu lapsed,“ leelotas ta. „See olen mina, teie kallis ema, ja ma tõin teile kõigile midagi head hamba alla!“

Mõtlemata oli hunt aga oma mõlemad suured mustad käpad aknale toetanud. Kitsetalled nägid neid ja teadsid, et midagi on valesti.

„Ei-ei-ei!“ hüüdis vanim kitsetall. „Sa ei ole meie ema – meie emakese jalad on peened ja õrnad, sinu omad aga suured ja mustad. Sa oled kindlasti hunt! Mine ära, me ei ava sulle kunagi ust!“

Hunt läks ära ja mõtles, kuidas peaks oma käppi maskeerima. Tal tuli hea mõte. Võsavillem kiirustas pagari juurde ja palus talt natuke tainast. Ta mätsis selle käppadele ümber, puistas veel pisut jahu ka peale ja ise tundis küll, et käpad paistaksid nagu peenema ja õrnemana.

Siis läks ta uuesti kitsekeste maja juurde ja koputas.

„Avage uks, mu kallid lapsed! Ma olen teie ema ja tõin teile kõigile midagi head hamba alla,“ hüüdis ta varasemast meesöömisest mahedaks muutunud häälega.

Vanim kitsetall läks akna juurde ja käskis: „Näita meile oma jalgu, et saaksime otsustada, kas oled tõesti meie ema.“

Hunt pani oma taigna ja jahuga kaetud käpad vastu akent.

„Näete?“ küsis ta. „Sel korral olen see tõesti mina, teie ema.“

Nii tüssaski hunt kitsetallesid ja vanim neist läks ettevaatlikult ust avama.

Hunt hüppas kiiruga majja sisse ja urises kareda häälega. Kitsetalled mõistsid oma eksimust ja hakkasid kiiruga väikeses majakeses peidupaika otsima.

Üks peitis end laua alla, kuid hunt leidis ta üles ja neelas alla. Teine proovis end peita pliidi taha, kuid hunt leidis ta üles ja neelas alla. Kolmas peitis end sahvrisse, kuid hunt leidis ta üles ja neelas alla. Neljas peitis end ema tugitooli taha, kuid hunt leidis ta üles ja neelas alla. Viies puges voodikatte alla, kuid hunt leidis ta üles ja neelas alla. Kuues proovis end peita pesukaussi, kuid hunt leidis ta üles ja neelas alla. Vaid seitsmes, kes oli noorim ja väikseim, peitis end kellakappi ja pääses kurja hundi käest.

Kui hunt enam ühtegi kitsetalle ei leidnud torises ta: „Kui palju neid nüüd oligi, kuus või seitse? Ma ei mäleta, kui palju ma juba ära olen söönud!“

Ta naeris ja paitas oma kõhtu. „Mu kõht on nagunii juba väga täis,“ sõnas ta, „Lähen viskan korraks pikali. Kui neid veel oli, siis püüan nad pärast kindlasti kinni.“

Hunt lonkis õue, leidis õunapuu all mugava paiga ja jäi magama. Ei läinud palju aega mööda, kui ta valjusti norskama hakkas.

Lõpuks jõudis kitseema toidukraamiga koju ja kohkus hirmsasti, kui nägi majakese ust pärani lahti. Oli ta ju kontrollinud, et võtmega lausa kaks tiiru peale keerati.

Ta jooksis tuppa ja hakkas nutma. Kogu maja oli pahupidi pööratud – mööbel ümber lükatud, pesukauss ümber aetud ja voodikatted pliidi peal. Ta teadis, et see tähendab vaid üht: hunt on seal käinud ja ta lapsed alla kugistanud.

Ta oigas ja ulgus. Siis kuulis ta peenikest häält toanurgast: „Emme, kas see oled sina?“

Emakits lõpetas nutmise ja vastas: „See olen mina, kus sa oled? Mis siin juhtus?“

Kõige väiksem kitsetall tuli kellakapist välja ja rääkis emale, et hunt oli kolm korda nende ukse taga käinud ja viimasel korral nad ära petnud.

„Oh, taevake,“ hüüatas kitseema õnnetult, „milline õnnetus!“

Ta otsustas vaadata õue, lootuses, et mõni kitsetall veel kurja hundi käest pääses, ja nägi õunapuu all vana hundi kogukat kuju magamas ja norskamas.

Ta liikus vargsi hundile lähemale ja nägi, et kriimsilma kõhus liikus miski. Kitseema kiirustas kööki ja haaras suure paari kääre. Ta tegi kindlaks, et hunt sügavalt magab, lõikas siis aega viitmata võsavillemi kõhu lahti ja kõik kuus kitsetalle hüppasid üksteise järel sealt välja.

Kitseema jooksis tagasi tuppa, tõi suure nõela ja veidi niiti ning käskis lastel tuua raskeid kive.

„Täidame ta kõhu kividega,“ seletas ema, „ja siis õmbleme selle uuesti kokku. Olgu see talle õppetunniks!“

Iga kitsetall tassis sarvede peal kohale nii suure kivi, kui ta kanda jaksas, ning emakits pani need kõik hundi kõhtu. Siis õmbles ta hundi kõhu uuesti kokku, läks koos lastega tagasi tuppa ning nad jäid ootama, millal hunt üles ärkab.

Varsti sai hundi uni täis ja ta hakkas end üles ajama. Võsavillem tundis end väsinult ja raskelt, peamiselt raskelt. Ja milline kohutav janu tal oli!

Ägades tõusis hunt püsti ja tuikus taarudes kaevu poole. „Appi, appi, ma olen nii janune, et võiksin terve kaevu tühjaks juua!“

Ta jõudis kaevu äärde ja kummardus, et sellest lonksu võtta. Kuid koos kõhus olevate kividega oli ta nii raske, et lihtsalt libises ja kukkus otse kaevu. Kivide raskus tõmbas hundi kaevu põhja ja peale seda pole teda rohkem nähtud.

🐐🐐🐐🐐🐐🐐🐐

Tagasi nimekirja