Kuldkihar ja kolm karu

Vene muinasjutt

Elas kord väike tüdruk, kellel olid ilusad, heledad, kullakarva juuksed. Teda hüüti Kuldkiharaks. Ühel päeval läks ta metsa jalutama. Märkamatult jõudis ta juba päris sügavale metsa, kust leidis majakese. Et tüdruk oli väsinud, koputas ta tammepuust uksele. Keegi ei vastanud. Kuldkiharake soovis aga väga puhata ja nii astus ta julgelt uksest sisse.

Köögilaual auras kolm pudrukaussi ja järsku tundis Kuldkiharake, kui tühjaks ta väike kõht on läinud. Ta astus kolm sammu lauani ja nuusutas putru – küll lõhnab ahvatlevalt!

Tüdruk haaras kõige suurema lusika ja proovis kõige suuremast kausist putru.

„See puder on liiga kuum!“ hüüdis ta.

Ta võttis laualt keskmise lusika ja proovis putru keskmisest kausist.

„See puder on liiga külm!“ ütles ta.

Tüdruk võttis kätte kõige pisema lusika ja proovis kõige väiksemast kausist putru.

„See puder on täpselt õige!“ rõõmustas ta ja sõi nii hea isuga, et kauss sai päris tühjaks.

Pärast söömist tundis Kuldkiharake end väsinuna. Ta läks elutuppa, kus nägi kolme tooli.

Tüdruk istus kõige suuremale toolile jalgu puhkama.

„See tool on liiga suur!“ hüüdis ta.

Siis istus ta keskmise suurusega toolile.

„See tool on ka liiga suur!“ ohkas ta.

Siis proovis ta viimast, kõige väiksemat tooli.

„See tool on täpselt paraja suurusega!“ rõõmustas ta. Ta sättis end mugavalt istuma, kuid järsku käis praks – ja tool läks katki.

Kuldkihar oli selleks ajaks juba väga väsinud ja, otsides uut hea suurusega tooli, jõudis ta magamistuppa.

Ta heitis kõige suuremasse voodisse, aga see oli liiga kõva.

Siis viskus ta keskmise suurusega voodisse, aga see oli liiga pehme.

Lõpuks puges ta kolmandasse, kõige väiksemasse voodisse ja see oli täpselt paraja suurusega ja kõige mugavam.

Kuldkiharake jäi magama.

Peagi jõudsid hommikuselt jalutuskäigult tagasi koju maja õiged elanikud, kolm karu.

„Keegi on minu kausikesest söönud!“ urises isakaru.

„Keegi on minu kausikesest söönud!“ porises emakaru.

„Keegi on minu kausikesest söönud ja selle päris tühjaks teinud!“ mõmises karubeebi.

Karupere liikus hämmeldunult mööda maja ringi ja nägi veelgi tavapäratumaid asju.

„Keegi on minu toolikesel istunud!“ urises isakaru.

„Keegi on minu toolikesel istunud!“ porises emakaru.

„Keegi on minu toolikesel istunud ja selle katki teinud!“ imestas karubeebi.

Nad otsustasid veelgi majas ringi vaadata ja jõudsid välja magamistuppa.

„Keegi on minu voodikeses maganud!“ urises isakaru.

„Keegi on ka minu voodikeses maganud!“ porises emakaru.

„Keegi on minu voodikeses maganud,“ alustas karubeebi, kuid lõpetas sosinaga, „ja on ikka veel seal.“

Samal hetkel ärkas Kuldkiharake üles ja nägi kolme karu. Ta kiljatas oma heleda häälega, hüppas voodist püsti ja ruttas toast välja. Tüdruk tormas trepist alla ja jooksis metsa.

Karud ei osanud kogu loost midagi arvata ja vaatasid hämmeldunult tüdrukule järele.

🐻🐻🐻

 

Tagasi nimekirja