Rohutirts ja sipelgad

Oli imeilus suvepäev ja ma jalutasin metsas.

Järsku hüppas minu juurde rohutirts, hästi suur ja roheline. Algul arvasin, et ta hopsab must üle, kuid härra jäi minu ees seisma ja nõudis, et üht õpetlikku lugu kuulaksin. Selles olevat nii oluline õppetund, et kindlasti tasub tähele panna, nii ma siis tegingi seda.

“Mina olen rohutirts, aga lisaks sellele olen ma ka kunstnik, ja nagu kõik teavad, on kultuuritegelased kaunis vaesed. Üldiselt pole mul sellest midagi. Kui päike paistab, istun oma lemmikrohuliblel ja musitseerin igaühele, kes on valmis kuulama. Mul on palju sõpru ja me oleme koos orkestri moodustanud.

Kõik, või vähemalt paljud, armastavad meie muusikat ja ütlevad, et see tekitab neis hea tunde. Ainult sipelgapere ei vaevu kunagi pikemalt kuulama jääda. Nemad ei pea vajalikuks meloodiaid nautida ega lõbutseda. Nad ei tee muud, kui ainult tööd, tööd, tööd – isegi siis, kui päike paistab.”

🐜🐜🐜🐜🐜🐜🐜🐜🐜🐜

„Kuulge teie, sipelgad!” hüüdsin ma neile kord. „Täna on nii ilus suvepäev. Miks te ei võiks hetkeks jalgu puhata ja minu kauneid viise kuulata?”
„Pole aega,” vastas üks neist ja jätkas lõõtsutades oma teed. „Peame talveks süüa varuma.”

Kuud kulusid, päevad jäid lühemaks ja läksid külmemaks. Varsti lõdisesin ma nii kõvasti, et ei suutnud enam isegi laulda. Saabusid hallad ja mul polnud enam raasukestki süüa. Tundsin kohutavat nälga!

Läksin siis seda sebivate sipelgate peret vaatama ja palusin: „Kuulge härrased, olen vaene nälgiv muusik. Palun andke mulle mõni palake oma toiduvarudest.”

“Ja teate, mis? Sipelgad krimpsutasid selle peale vaid üleolevalt nina. Nad olid nii kitsid, et ei andnud mulle ühtki suutäit. Mis teha, eks ma pean sel talvel siis nälgima.

Võtsin uueks aastaks vastu otsuse – pean meeles, et headel aegadel panen toitu kõrvale ka külmadeks ja vihmasteks päevadeks. Ja loodan, et minu õppetund on ka teistele hoiatuseks ja eeskujuks!

Olge terved!” liikus ta hüpates tagasi oma toimetuste juurde.

🦗

 

Tagasi nimekirja