Metsluiged

Hans Christian Andersen

Elas kord kuningas, kellel oli üksteist poega ja üks tütar. Printsid läksid kooli, täht rinnas ja mõõk puusal. Nad kirjutasid kullast lehtedele teemandist pliiatsitega ja teadsid peast tarkusi nii hästi, nagu oleksid neid raamatust lugenud. Nende väike õde Elisa istus uhkel klaasist pingil ja vaatas pildiraamatut, mis maksis pool kuningriiki.

Kuningapoegadel ja kuningatütrel oli õnnelik lapsepõlv, kuni kuningas otsustas uuesti abielluda. Ta valis endale ilusa, kuid õela naise, kellele lapsed eriti ei meeldinud.

Aegamööda seadis uus kuninganna asjad lossis nii, et ühtki kuninga last sinna enam ei jäänud. Printsess viidi elama metsa talunike juurde ja printsid kihutati lossist minema.

„Lennake laia maailma ja teenige endale ise leiba,“ käskis neid kuri kuninganna.

Nende sõnadega muutusid printsid üheteistkümneks võrratuks valgeks luigeks. Nad lendasid kluugates palee aknast välja, üle pargi ja maandusid metsas.

Aeg oli nii varajane, et Elisa veel magas, kui nad üle taluniku maja lendasid. Luikedest vennad lendlesid katuste kohal, kaelu sirutades ja tiibu lehvitades, kuid keegi ei näinud neid. Nad olid sunnitud edasi lendama kõrgele pilvede kohale ja laia maailma. Nad maandusid ääretusse pimedasse metsa, mis ulatus välja mere äärde.

Vaene väike Elisa elas edasi taluniku majas ja mängis rohelise lehega, sest tal ei olnud muid mänguasju. Ta tegi lehe sisse väikese augu ja vaatas päikest. Läbi augu vaadates tundus talle, nagu ta näeks oma vendade säravaid silmi ja soe päike meenutas talle vendade suudlusi põskedel.

Päevad möödusid nagu kõik eelmised. Kui tuul puudutas hekiroose maja ees, küsis ta: „Kes küll saaks teist ilusam olla?“

Roosid raputasid pead ja vastasid: „Elisa!“

Ja pühapäeval, kui vana naine luges ukseaugus raamatut, liigutas tuul selle lehti ja ütles: „Kes küll saaks sinust targem olla?“

„Elisa,“ tunnistas raamat.

Raamatu ja rooside jutt oli tõsi.

Saanud viieteistaastaseks, tuli Elisal kolida tagasi lossi. Nähes, kui kaunis printsess on neiust sirgunud, tundis kuninganna ta vastu põletavat viha. Ta oleks kõhklusteta ka tüdruku metsluigeks muutnud, kuid kuningas soovis oma tütart näha.

Varahommikul läks kuninganna oma pesuruumi, mis oli tehtud valgest marmorist ja kaunistatud pehmete patjade ja kõige uhkemate vaipadega.

Ta võttis kolm konna, suudles neid ja ütles esimesele: „Kui Elisa end peseb, hüppa talle pähe, et ta muutuks sama jõuetuks kui sina.“

Teisele sõnas ta: „Hüppa talle laubale, et muuta ta sama koledaks, kui sa ise oled. Siis ei tunne isa teda ära.“

Ja kolmandale sosistas: „Lama ta südamele, et teda valdaksid kurjad mõtted.“

Siis lasi kuninganna konnadel hüpata selgesse vette, mis kohe rohekaks muutus. Ta kutsus Elisa, käskis tal end lahti riietada ja vanni ronida. Kui Elisa vette läks, kinnitas üks konn end tema juustesse, teine laubale ja kolmas südame vastu. Kuid printsess ei paistnud seda tundvat ja kui ta püsti tõusis, ulpis vees kolm punast mooni. Tüdruk oli nii süütu ja hea, et nõiakunstil ei olnud tema üle võimu.

Seda nähes määris kuninganna Elisat pähklipuukarva peitsiga, mis muutis ta tumepruuniks, pani ta kaunisse näkku jubedat salvi ja sasis ta juukseid. Kaunist Elisat ei olnud enam võimalik ära tunda ja kuningas oli tütart nähes šokis. Printsessi tajusid vaid valvekoer ja pääsukesed.

Vaene Elisa nuttis ja mõtles oma üheteistkümnele vennale, kes olid kõik kadunud. Raske südamega lahkus ta paleest ja uitas sihitult terve päeva põldudel ja soos, kuni jõudis lõpuks piiritu metsani. Ta ei teadnud, kuhu minna. Tütarlaps tundis vaid kurbust ja sügavat soovi olla koos oma vendadega ning otsustas nad üles otsida.

Saabus öö. Kuna ühtegi teed ei olnud näha, heitis tüdruk pehmele samblale puhkama. Valitses täielik vaikus. Õhk oli soe ning sajad jaanimardikad särasid rohul ja samblal nagu roheline leek. Kui ta puudutas õrnalt üksikut oksa, lendasid sätendavad putukad ta ümber nagu langevad tähed.

Terve öö nägi ta unes oma vendi. Nad olid jälle lapsed ja mängisid koos, kirjutasid kullast lehtedele teemantpliiatsitega ja vaatasid tüdruku pildiraamatut, mis oli maksnud pool kuningriiki. Kuid enam ei kirjutanud nad tehteid ega ülesandeid nagu varem. Ei, nad kirjutasid üles oma vägevad teod ja kõik, mida nad olid näinud ja kuulnud. Isegi pildiraamat ärkas ellu. Linnud laulsid ja inimesed jalutasid raamatulehtedelt välja Elisa ja ta vendadega jutustama, kuid lehte keerates hüppasid nad tagasi oma kohale.

Kui tüdruk ärkas, oli päike juba kõrgel. Sihvakate puude põimunud oksad varjasid valguse, kuid kiired mänglesid ta kohal nagu säravkuldne võrk. Õhus oli tunda magusat roheluse lõhna ja linnud tulid nii lähedale, et oleksid võinud teda puudutada. Ta kuulis paljude allikate vee voolamist, mis kõik suubusid kauni liivase põhjaga järve. See oli piiratud tiheda põõsastest müüriga, kuid hirv oli teinud müüri augu, kust Elisa vee äärde pääses. Järv oli nii selge, et kui tuul ei oleks põõsaid liigutanud, oleks tüdruk arvanud, et need on maalitud järve põhja. Iga leht peegeldus veepinnalt tagasi.

Kui Elisa veepeeglist oma nägu vaatas, ehmus ta, avastades selle nii tumeda ja koledana. Kuid oma peent kätt märjaks tehes ning kulme ja silmi hõõrudes ilmus uuesti välja tema kaunis nahk. Ta võttis riided seljast ja hüppas vette.

Kogu maailmas ei olnud ühtegi teist nii armsat kuningatütart kui Elisa. Ta riietas end, tegi juustesse patsi ja jõi säravast allikast kosutavat vett. Tüdruk uitas sihitult sügavamale metsa, mõeldes oma vendadele.

Oli nii vaike, et ta kuulis jalge all iseenda samme ja kuivade lehtede sahinat. Näha ei olnud ühtki lindu ja suured oksad ei lasknud ühelgi päikesekiirel neist läbi tungida. Puud kasvasid nii lähestikku, et otse ette vaadates tundus, nagu ümbritseks teda kõrge ja tugev tara. Elisa ei olnud kunagi varem sellist eraldatust tundnud.

Saabus kottpime öö. Nii kaugel metsas ei olnud lehtede sees ühtegi jaanimardikat ja tütarlaps heitis rusutult magama. Ta lohutas end mõttega, et küllap saatus talle halastab ja õige suuna edasiminekuks kätte näitab.

Hommikul sammus ta unest kosutust saanuna edasi. Neiu kohtas vana naist, kellel oli korvitäis marju, millest ta veidi printsessile andis. Elisa küsis, kas naine on ehk silmanud ühtteist printsi läbi metsa ratsutamas.

„Ei,“ ütles naine. „Kuid ma nägin eile ühtteist luike, kes kandsid kuldseid kroone. Nad ujusid siin lähedal jões.“

Ta juhatas Elisa künka otsa, mille teisel küljel lookles jõgi. Tüdruk tänas viisakalt ja jättis naisega hüvasti ning otsustas piki jõekallast avamere poole sammuda.

Noore tüdruku ees laius kogu kaunis meri, kuid ta ei näinud ühtki purje ega paati. Kuidas peaks ta edasi minema? Ta vaatas arvukaid kive rannas ja nägi, kui ümaraks oli meri nad silunud.

„See voolab väsimatult ja seetõttu muudab nii tugevad asjad siledaks,“ arvas ta. „Pean olema sama vapper. Tänan teid juhatuse eest, selged loksuvad lained. Mu süda ütleb mulle, et ühel päeval kannate te mind mu vendade juurde.“

Märja adru vahelt leidis Elisa üksteist valget luigesulge. Veetilgad särasid nende peal, kui ta need kimbuks sidus ja kaasa võttis. Kas need olid mereveepritsmed või pisarad?

Kaldal oli väga üksildane, kuid tüdruk ei hoolinud sellest, sest pidevalt muutuv meri andis talle seltsi. Paari tunni jooksul muutus see rohkem kui järved kogu aasta jooksul.

Kui taevas oli kaetud mässavate pilvedega, tundus merepind kahisevat Ka mina võin mässata… Siis puhus tuul ja lained tõstsid oma valged harjad kõrgele. Kui tuul vaibus ja pilved muutusid punaseks, nägi meri välja nagu roosi kroonleht. Vahel tundus meri valge ja vahel roheline, kuid ka rahulikuna peksid lained õrnalt vastu kallast, kus vesi tõusis ja langes.

Päikeseloojangul märkas Elisa ühtteist kuldsete kroonidega valget luike kalda poole lendamas. Nad lendasid teineteise taga ja näis, nagu hõljuks taevas valge lint. Elisa ronis üles ja peitis end põõsa taha. Luiged maandusid tema lähedal ja lehvitasid oma kauneid valgeid tiibu.

Kohe, kui päike loojus, viskasid luiged oma suled maha ja muutusid üheteistkümneks kauniks printsiks, tüdruku vendadeks. Kuigi nad olid palju muutunud, teadis Elisa oma südames, et ta ei eksi. Ta kilkas rõõmust, jooksis nende käte vahele ja kutsus neid kõiki nimepidi. Printsid olid oma väikest õde nähes väga õnnelikud. Nad tundsid ta kohe ära, kuigi ta oli kasvanud pikemaks ja kaunimaks. Nad naersid ja nutsid ning mõistsid alles nüüd kogu selgusega, kui julmalt nende kasuema oli neid kohelnud.

„Me oleme sunnitud metsluikede kujul ringi lendama, kuni päike taevas on,“ sõnas vanim vend. „Kui see loojub, saame me korraks uuesti inimese kuju. Seega peame päikeseloojanguks leidma paiga maandumiseks. Kui me loojanguhetkel pilvede vahel lendaksime, kukuksime tagasi maale.“

„Me ei ela sellel rannikul. Kaugel mere taga on veel üks maa, kuid sinna jõudmiseks peame ületama avara ookeani. Teel ei ole ühtegi saart, millel saaksime öö veeta. On vaid üks väike kivi mere keskel. Mahume sinna teineteise kõrvale hädavaevu ära ja kui meri mäsleb, löövad lained meie kohal kokku. Kuid siiski oleme õnnelikud, et see kivigi olemas on. Ilma selleta ei saaks me tagasi oma kallile kodumaale. Lend kestab aasta kaks pikimat päeva. Saame kodumaale tulla vaid sel ajal aastas ja me ei julge jääda kauemaks kui üheteistkümneks päevaks.

Lennates üle metsa, näeme isa paleed ja kõiki tuttavaid paiku selle ümber. Isegi puud ja põõsad on meile kodused. Siis jooksevad metsikud hobused üle väljade nagu meie lapsepõlves, ja söepõletaja laulab samu laule, mille järgi me väiksena tantsisime. See on meie kodumaa. See kutsub meid enda juurde ja siit, kallis õde, leidsime taas sinu. Me võime jääda veel kaheks päevaks, kuid siis peame lendama tagasi kaugele maale. Kuidas me küll su kaasa võtta saaksime? Meil ei ole laeva ega paati.“

„Kuidas saaksin ma teid päästa?“ küsis õde ja nad rääkisid kogu öö, magades vaid paar tundi.

Hommikul ärkas Elisa luigetiibade sahina peale. Vennad, taas nõiutud, tiirutasid tüdruku ümber, kuni kadusid silmist. Kõige noorem vend pakkus tüdrukule päevaks seltsi. Ta pani oma pea tüdruku rinnale ja Elisa paitas luige tiibu. Nad veetsid kogu päeva koos ja õhtul tulid tagasi ka teised vennad. Kohe, kui päike loojus, võtsid nad uuesti inimese kuju.

„Homme,“ ütles üks vendadest, „peame tagasi lendama ja me ei julge naasta enne aasta möödumist. Kuid me ei saa sind siia jätta. Kas sul on piisavalt julgust, et meiega kaasa tulla? Mu käsi on nii tugev, et suudan su läbi metsa kanda. Seega on meie kõigi tiivad piisavalt tugevad, et sind üle mere kanda.“ „Jah, võtke mind kaasa,“ palus Elisa.

Nad veetsid kogu öö, punudes paindlikust pajukoorest ja tugevatest kõrtest võrku. Elisa istus sellele ja kui printsid päikesetõusul taas luikedeks muutusid, tõstsid nad võrgu oma nokkade vahele ja lendasid koos oma kalli õega kõrgele taevasse.

Luiged lendasid kogu päeva nagu läbi õhu vihisevad nooled, kuid kuna nad pidid kandma ka oma õde, lendasid nad aeglasemalt kui muidu.

Öö oli lähenemas ja torm tõusmas. Elisa vaatas õudusega loojuvat päikest, sest üksikut kivi ei paistnud kusagil. Talle tundus, et luiged peksid oma tiibu aina meeleheitlikumalt. Tema pärast ei saanud nad kiiremini lennata. Kohe, kui päike loojub, muutuvad luiged meesteks ja nad kõik kukuvad vette.

Mustad pilved kogunesid taevasse ja tugevad tuuleiilid teatasid tormi tulekust. Tormipilved kogunesid nende ümber ühe kohutava lainena ja neile järgnesid välgusähvatused. Siis puudutas päike silmapiiri. Elisa süda peksles, kui luiged maa poole sööstsid.

Pool päikest oli mere taga, kui ta õnneks väikest kivi silmas. Päike loojus väga kiiresti. See oli sama väike nagu täht, kui Elisa jalad maad puutusid. Peagi kustus päike nagu viimane säde põleval paberil. Ta nägi oma vendi seismas teineteise kätest hoides – nad mahtusid vaevu kivile. Lained peksid vastu kivi ja pritsisid neid märjaks. Taevas oli pidevatest sähvatustest valge ja iga välgunoole järel kärgatas kõu. Õde ja vennad ühendasid käed ja laulsid laulu, mis neid lohutas ja julgust andis.

Koidikul oli taevas selge ja rahulik. Kohe, kui päike tõusis, lahkusid luiged kivilt ja lendasid koos Elisaga edasi. Nad lendasid nii kõrgel, et valge vaht rohelistel lainetel nägi välja nagu miljonid vees ujuvad luiged.

Kui päike tõusis kõrgemale, nägi Elisa enda ees mägist maad, mis hõljus pooleldi õhus. Mägede tipud olid kaetud särava jääga ja nende keskel kõrgus kilomeetripikkune loss. Allpool kõikusid tuules palmipuud ja õitsesid kaunid veskikivide suurused lilled. Elisa küsis, kas nad suunduvadki selle maa poole, kuid luiged raputasid pead. See, mida tüdruk nägi, oli kaunis ja muutuv fatamorgaana saar. Ükski surelik ei saa sinna siseneda. Kui Elisa saart uuris, kadusid mäed, palmid ja palee ta silme all ja nende asemele tekkis kakskümmend samasugust uhket kirikut, kõrgete tornide ja teravatipuliste akendega. Ta arvas, et kuuleb orelimängu, kuid see oli ookeani hääl. Kui ta kirikutele lähenes, muutusid need laevastikuks, mis purjetasid ta all. Kui ta aga uuesti vaatas, nägi ta vaid mereudu üle vee liikumas.

Nii nägi ta palju erinevaid kujutisi, kuni silmas viimaks maad, kuhu nad suundusid. Kaunid sinised mäed, kaetud seedripuudega, kõrgusid ta ees. Nende külgedel paistsid linnad ja paleed. Enne päikeseloojangut istus ta mäeküljel suure koopa ees, mille põrand oli kaetud roheliste ronitaimedega.

„Vaatame, mida sa täna siin unes näed,“ ütles noorim vend talle magamiskohta näidates.

„Ma soovin näha seda, kuidas teid päästa,“ vastas õde.

See mõte täitis ta ning ta soovis seda nii siiralt, et palve kandus edasi unne. Talle tundus, nagu ta lendaks üles fatamorgaana pilvepaleesse. Haldjas, kes talle vastu tuli, oli kaunis ja särav, kuid meenutas ka vana naist, kes talle metsas marju andis ja kuldkroonidega luikedest rääkis.

„Sinu vendi saab päästa,“ sõnas haldjas, „kui sul on julgust ja püsivust, et seda teha. Merevesi, mis muudab rohmakate kivide kuju, on sinu õrnadest kätest pehmem, kuid ei tunne seda valu, mida sinu sõrmed saavad tundma. Veel ei ole südant ja seega ei kannata see ängi ja südamevalu, mida sina pead kannatama.

Kas näed seda kõrvenõgest mu käes? Koopa ümber, kus sa magad kasvab neid palju. Ainult neid ja kirikuaias kasvavaid võid sa kasutada. Jäta see meelde! Neid tuleb sul korjata, kuigi su kätele tekivad villid. Purusta nõgesed oma jalgadega ja saad lina, millest pead ketrama ja kuduma üksteist pikkade varrukatega rõngassärki. Kui viskad need üheteistkümne luige peale, siis needus murdub.

Kuid pea meeles! Sellest hetkest, kui sa tööd alustad, kuni hetkeni, mil lõpetad, ei tohi sa rääkida. See võib võtta aastaid. Sinu vendade elu on sinu kätes!“

Ta puudutas Elisa kätt nõgestega, mis kõrvetasid printsessi õrna nahka ja äratasid ta üles. Päike oli juba kõrgel ja tüdruku magamispaiga läheduses kasvas täpselt selline nõges, mida talle unes näidatud oli. Tütarlaps oli õnnelik ja lahkus koopast, et alustada oma ülesannet.

Oma pehmete kätega haaras ta kohutavatest nõgestest, mis kõrvetasid nagu tuli. Ta kätele tekkisid suured villid. Ta purustas paljaste jalgadega iga nõgese ja ketras rohelist lina.

Kui vennad päikeseloojangul naasid, kohutas neid Elisa vaikimine. Nad kartsid, et see on kurja kasuema uus nõidus, kuid nähes tüdruku käsi, said nad aru, et ta töötab nende päästmise nimel. Noorim vend nuttis ja tema pisarad leevendasid Elisa kätelt valu ja villid paranesid.

Tüdruk rassis kogu öö, tahtmata puhata enne, kui on oma vennad needusest vabastanud. Kogu järgmise päeva, kui luiged olid läinud, istus ta üksinda, kuid aeg ei olnud kunagi kiiremini möödunud. Üks särk oli valmis ja ta asus järgmist tegema.

Siis kuulis ta mäeküljel jahisarve häält. Elisa kartis, sest hääl tuli aina lähemale, kuni ta kuulis koerte haukumist. Hirmunult jooksis ta koopasse, haaras korjatud ja kootud nõgesed ning istus nende peale.

Kohe ilmus tihnikust suur koer, kellele järgnesid ka teised valjusti haukudes ja ringi joostes. Peagi seisid koopasuu ees kõik jahimehed. Neist kõige kaunim oli selle maa kuningas, kes tuli Elisa juurde. Ta ei olnud kunagi varem nii ilusat tüdrukut näinud.

„Hea tütarlaps,“ kõnetas ta neidu, „kuidas sa küll siia sattusid?“

Elisa raputas pead, sest ei julgenud rääkida. Tema vendade vabadus ja elu sõltus sellest ning ta peitis oma kannatuste varjamiseks käed põlle alla.

„Tule minuga,“ ütles kuningas. „Sa ei saa siia jääda. Kui sa oled sama hea südamega kui kaunis, siis riietan ma sind siidi ja sametisse, asetan su pähe kuldse krooni ja luban sul elada kõige uhkemas palees.“

Siis tõstis ta puikleva tüdruku oma hobusele. Tüdruku silmist voolasid pisarad ja segaduses kuningas ütles: „Ma tahan sind vaid õnnelikuks teha.“ Ta ratsutas läbi metsa, hoides tüdrukut oma hobusel, ja jahimehed järgnesid neile.

Päikeseloojangul laius nende ees kuninga tornide ja kuplitega linn. Kuningas viis Elisa oma paleesse, kus kõrgetes marmorsaalides helisesid purskkaevud ning seinad ja laed olid kaunistatud maalidega. Kuid tüdrukut valdas selline kurbus, et ta ei märganud teda ümbritsevat. Ükskõikselt lasi ta naistel end uhketesse rõivastesse riietada, pärlid juustesse põimida ja pehmed kindad üle oma villis käte tõmmata.

Nüüd nägi ta välja nii säravalt kaunis, et kogu õukond kummardas ta ees veel sügavamalt. Ja kuningas valis ta oma naiseks, kuigi peapiiskop raputas pead ja sosistas, et see armas metsaneitsi on nõid, kes on nad pimestanud ja kuninga südame varastanud.

Kuid kuningas ei kuulanud teda. Ta käskis mängida muusikat ja serveerida kõige kallimaid toite. Elisale näidati magusalt lõhnavaid aedu ja võrratuid saale, kuid miski ei pannud ta huuli naeratama ega silmi särama. Kurbus oli ta üle võitu saanud.

Mõne aja pärast avas kuningas ukse väikesesse kambrisse, mis oli ühenduses nende magamistoaga. Tuba oli kaetud kaunite roheliste tikanditega ja nägi välja täpselt selline nagu koobas, kust kuningas tüdruku leidis. Põrandal oli lina, mille tüdruk oli nõgestest kedranud, ja laes rippus särk, mille ta oli juba valmis saanud. Üks jahimees oli need endaga kaasa võtnud.

„Siin võid sa mõelda, et oled uuesti kodus,“ ütles kuningas Elisale. „Siin on töö, mida sa seal tegid ja võib-olla tahaksid sa vahel siin suursugususe keskel mõelda tagasi nendele aegadele.“

Kui Elisa nägi neid südamelähedasi asju, läksid ta suunurgad ülespoole ja veri tuli tagasi ta põskedele. Ta nägi lootuskiirt, et päästa oma vennad, mistõttu suudles tänulikult kuninga kätt. Mees kallistas tüdrukut ja käskis kirikukelladega kuulutada välja nende pulmad. Kaunis tumm tüdruk metsast pidi saama kuningannaks ja ta silmadest paistis armastus hea ja ausa kuninga vastu.

Iga päevaga kiindus ta kuningasse aina enam ja enam. Kui ta vaid saaks mehele rääkida, mis tal südamel oli. Kuid ta pidi jääma tummaks ja ülesande vaikuses täitma. Öösel lahkus ta mehe kõrvalt oma väikesesse kambrisse, mis meenutas koobast, ja seal kudus ta ühe särgi teise järel, kuid jõudes seitsmenda särgini, ei olnud tal enam piisavalt lina.

Ta teadis, et nõgesed, mida ta kasutada saab, kasvasid kirikuaias, kuid ta pidi need oma käega korjama. Kuidas küll?

Elisa hiilis kuuvalguses aeda ja kõndis mööda pikki alleesid ja tühje tänavaid kirikuaeda. Ta korjas kõrvenõgesed ja viis need lossi.

Teda nägi vaid üks mees – peapiiskop, kes oli üleval, kui teised magasid. Nüüd oli tal oma kahtlustele tõestus. Kuningannal oli midagi viga. Ta oli nõid ja nii oli ta tüssanud kuningat ja kogu rahvast. Ta veenis selles ka noort kuningat.

Kaks suurt pisarat veeresid kuninga põski mööda alla, kui ta läks, kahtlus südames, koju. Sel ööl teeskles ta magamist, sest ei saanud rahulikku und. Ta vaatas, kuidas Elisa voodist välja ronis. Igal ööl nägi ta tüdrukut tõusmas, järgnes talle vaikselt ja märkas teda oma privaatsesse tuppa minemas.

Päev päeva järel muutus korts kuninga kulmude vahel sügavamaks. Elisa märkas seda, kuid ei saanud aru, miks. See tegi teda ärevaks ja mure tema südames kasvas veelgi. Kuumad pisarad langesid ta kuninglikule purpurpunasele sametkleidile. Need särasid nagu teemandid ja kõik, kes seda nägid, imestasid.

Vahepeal oli Elisa oma töö aga peaaegu lõpetanud. Vaid üks särk oli poolik, kuid tal sai taas lina otsa. Ühtki nõgest ei olnud enam alles. Veel korra peab ta minema kirikuaeda ja korjama paar peotäit. Ta kartis üksildast jalutuskäiku, kuid ta tahtejõud oli raudne.

Kuningas ja peapiiskop järgnesid talle. Nad nägid tüdrukut kadumas läbi kirikuaia raudväravate, kuid ei julgenud talle sinna järgneda. Raske südamega arvas kuningas, et tema naine tegeleb tumedate jõududega ja pidas targemaks ta luku taha panna.

Ta viidi uhketest ruumidest pimedasse ja niiskesse vangikongi, kus ulgus tuul trellide vahel. Siidi ja sameti asemel anti talle padjaks need samad nõgesed, mille ta oli korjanud, ja tekiks nõelavad rõngassärgid, mida ta oli kudunud. Kuid just need asjad tegid Elisa õnnelikuks. Ta asus taas tööle.

Ühel õhtupoolikul kuulis ta akna lähedal luige tiivasahinat. See oli noorim vend, kes oli tüdruku lõpuks leidnud. Elisa nuttis rõõmust. See öö võis küll jääda tema viimaseks, kuid ülesanne oli peaaegu täidetud ja ka vennad olid lähedal.

Elisa viimastel tundidel tuli talle seltsiks peapiiskop. Nii oli mees kuningale lubanud. Kuid tüdruk raputas pead ning kasutades näoilmeid ja viipeid, palus piiskopil lahkuda. See oli ta viimane võimalus ülesanne lahendada.

Väikesed hiired jooksid mööda põrandat ja tõid talle nõgeseid, et teda kuidagi aidata. Ja rästas istus ta aknatrellide juurde ning laulis kogu öö rõõmsameelselt, et tüdrukule jõudu anda.

Varajasel koidikul, kui päikesetõusuni oli veel jäänud tund, läksid üksteist venda palee väravate juurde kuningat nõudma. Neile öeldi, et see on võimatu. Oli veel öö. Kuningas magas ja teda ei tohtinud segada. Nad palusid ja ähvardasid nii valjusti, et valvurid tulid välja ning isegi kuningas jooksis vaatama, mis sellist kära põhjustab. Kuid sel samal hetkel tõusis päike ja üksteist venda kadusid. Nähti vaid ühtteist luike üle palee lendamas.

Elisa riietati karedasse kotiriidesse ja talutati vangist välja. Oli aeg kohtuotsuseks. Neiu imelised pikad juuksed raamisid lahtiselt ta kaunist nägu. Ta põsed olid kahvatud, huuled liikusid vaikses palves ja käes hoidis ta rohelist lina. Kümme särki lebas ta jalge ees ja ta lõpetas üheteistkümnendat.

Rahvamass lähenes, et ta tööd hävitada, kuid enne tüdrukuni jõudmist, maandusid üksteist luike ja moodustasid ringi vankri ümber. Rahvas tõmbus hirmunult eemale.

„See on märk ülevalt. Ta on süütu,“ sosistasid paljud. Kuid keegi ei julgenud seda valjusti öelda.

Elisa viskas kiiresti üksteist särki luikede peale, kes muutusid kohe üheteistkümneks kauniks printsiks. Kuid noorimal vennal oli ühe käe asemel luigetiib, kuna ta särgil puudus varrukas. Elisa ei olnud jõudnud seda lõpetada.

„Nüüd,“ hüüdis ta õnnelikult, „saan ma rääkida!“

Kõik, kes juhtunut nägid, kummardasid ta ees. Kuid pingutus, ahastus ja kannatamine olid noore naise jaoks kurnavad ja ta langes jõuetuna vendade käte vahele.

Vanim vend rääkis kõigest, mis oli juhtunud. Ja sel ajal kui ta rääkis, täitis õhku miljoni roosi lõhn. Seal seisis kõrge hekk, mis oli kaetud punaste lõhnavate roosidega. Kõige tipus säras üksik valge lill nagu täht. Kuningas noppis selle ja asetas Elisa südamele. Tüdruk tõusis, südames rahu ja rõõm.

Kõik kirikukellad hakkasid iseenesest helisema ja taevas oli täis linde. Paleesse naasti kõige uhkemas rongkäigus, mida eales nähtud ja nad kõik elasid õnnes ja üksmeeles elu lõpuni.

🌿🌿🌿🌿🌿🌿🌿🌿🌿🌿🌿

Tagasi nimekirja