Kalevipoja heategu

Eesti muinasjutt

Kaks väikest tütarlast läinud kord muiste metsa marjule.

Samal ajal olnud vanapagan metsas jahil. Ta näinud ilusaid lapsi ja tal tulnud kohe tahtmine lapsed oma võrku saada ning ta eksitanud nad metsa ära.

Metsas ekseldes hakanud lapsed hirmu pärast nutma ja appi hüüdma. Vanapagan arvanud siis endal paraja aja olevat. Ta läinud laste juurde ja küsinud, mis neil mureks on, et nad nutavad. Lapsed rääkinud vanapoisile oma õnnetusest. Vanapoiss aga silitanud laste päid ja öelnud: „Ärge nutke! Tulge minu juurde, ma annan teile süüa ja homme, kui uus päev välja tuleb, siis otsin tee üles ja juhatan teid koju!“

Lapsed uskunud vanapagana juttu ja läinud temaga ühes ega pole sugugi tähele pannud, et tundmatu mees nad põrgusse viib. Põrgus andnud vanapagan lastele nisujahuputru ja rõõska piima süüa. Lapsed söönud kõhud täis ja vanapagan pannud nad ühte suurde kasti magama.

Teisel päeval, kui lapsed magamast üles ärkasid, tahtnud nad kastist välja minna, aga leidnud kasti oma ehmatuseks lukus olevat. Selle peale hakanud lapsed jälle hirmu pärast nutma. Vanapagan kuulnud, et lapsed kastis nutavad, ja tulnud neid vaatama. Kui lapsed seda näinud, et vanapagan nende juurde tulnud, siis küsinud nad: „Miks sa meid siia kasti kinni panid?“

Vanapagan vastanud: „Te olete liiga lahjad, ma tahan teid rammusaks nuumata ja sellepärast panin ma teid kinni!“

Nõnda rääkides teinud vanapagan minekut ega pole lastele enam midagi öelnud. Lapsed katsunud küll igat moodi järele, et kuidas nad välja võiksid pääseda, aga tee, mis sa tahad, kastist välja ei saa.

Lastel olnud seal muidu hea elu küll, sest vanapagan andnud neile hästi süüa, aga see olnud ainuke viga, et koduigatsus neid piinama hakkas. Kui lapsed mitu head nädalat kastis vangis olid olnud, siis tulnud vanapoiss ühel päeval kasti juurde, kus lapsed sees olid, ja öelnud: „Pistke sõrmed läbi augu välja!“

Lapsed kuulanud kohe vanapoisi käsku ja pistnud sõrmed kastist välja. Vanapagan pigistanud laste sõrmi, et aru saada, kas lapsed kosunud on, ja öelnud siis: „Nüüd olete rammusad küll ja ma võtan teid kastist välja!“

Kui lapsed seda kuulsid, et vanapagan neid kastist välja lubas lasta, siis rõõmustanud nad tugevasti. Vanapagan võtnud kastil kaane pealt ära ja viinud lapsed oma tuppa. Toas viinud vanapagan lapsed oma ema juurde, öeldes: „Vaata nüüd ilusasti laste järele, et nad ära karata ei saaks, ja kui ma kolme päeva pärast koju tulen, siis olgu neist praad valmis küpsetatud!“

Lapsed ehmunud ära ja hakanud hirmu pärast nutma, kui nad kuulnud, et vanapagan neid ära tahab süüa.

Vanapagan tõmmanud endale uued vatid selga ning läinud uksest välja, lapsi vanamoori juurde nutma jättes. Olnud vanapagan toast välja läinud, hakanud naine kohe lastega tõrelema. Lapsed ehmunud selle peale veel enam ära ja hakanud veel kõvemini nutma, aga see pahandanud vanamoori nii väga, et ta teise, kõrval oleva kambri ukse lukust lahti käänanud, siis kisajatel lastel varrukatest kinni võtnud ja sinna sisse visanud ja siis jälle toa ukse lukku käänanud.

Lapsed nutnud kambris tükk aega, siis jätnud järele ja hakanud ringi vaatama, et kas nad ehk võiks kuskilt välja pääseda. Nad käinud toas kõik nurgad ja kolgad läbi, aga välja pole nad kusagilt saanud.

Hakanud lapsed siis majakraami üle vaatama. Kohe puutunud neile kaks pudelit silma; ühe sees olnud punane vedelik ja teise sees roheline.

Pudelitel olnud ka veel sedelid peal, mille peale olnud kirjutatud „jõukasvataja“ ja „jõuvähendaja“. Lapsed rüübanud pudelist, kuhu peale olnud kirjutatud „jõukasvataja“, ja kohe tundnud nad, et nende jõud kümme korda suuremaks oli kasvanud; nüüd olnud lastel tarkus käes, mis vägi neil rohtudel oli. Kui õhtu kätte hakkas jõudma, siis heitnud lapsed kerge südamega magama, et kui nad natukene puhanud on, siis ehk võiks „jõukasvataja“ rohu abil kuidagimoodi põgenema saada.

Teisel hommikul päevatõusu ajal ärganud lapsed üles; pannud endid ruttu riidesse ja rüübanud kumbki head lonksud „jõuandjast“ pudelist. Siis kuulanud nad, kas kõik on vaikne, ja kui nad kibinat-kabinat kuskil ei kuulnud, siis murdnud nad ukse maha ja põgenenud ära.

Nad pole veel kuigi kaugele saanud põgeneda, kui korraga eneste taga kauget maa müdinat kuulsid ja taha vaadates vanapagana ema eneste kannul nägid. Et lastel ärapõgenemine võimatu oli, siis lasknud nad endid vanapagana emal heaga kinni võtta ja koju tagasi viia.

Kodus pannud vanapagana vanamoor lapsed ühte raudpuuri kinni, et nad enam nii hõlpsasti ära ei saaks põgeneda. Nüüd oli lastel ärapääsemine täitsa võimatu ja kõigest üks päev vanapagana kojutulekuni. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.

Kalevipoeg oli kuulda saanud, et vanapaganal palju kulda olevat, ja oli tulnud põrgusse vanapoisi käest endale ka kulda viima. Et vanapaganat kodus ei olnud, kui Kalevipoeg põrgu tulnud, siis läinud ta vanakolli ema juurde ja küsinud: „Kuule, vanamoor, kus see rahakelder sul on, ma tahan sealt endale ka natukene kulda saada.“

Niisuguse liig julge küsimise peale hakanud vanakolli vanamoor Kalevipojale vastu ja lubanud teda niisuguse jutu eest koguni puuri pista. Vanamoori vastu vaidlemine ajanud Kalevipojal kopsu üle maksa. Ta teinud hirmsat kära, nii et naine metsa putku pistnud.

Kalevipoeg hakanud siis põrgut läbi otsima ja tulnud ka viimaks sinna raudpuuri ukse taha, kus lapsed vangis olnud. Et lapsed parajasti puuris nutnud, kui Kalevipoeg sinna tulnud, siis küsinud ta laste käest: „Mis te seal nutate ja kes te olete?“

Lapsed saanud aru, et see koguni üks võõras olnud, kes nende käest nõnda küsinud, ja nad jutustanud Kalevipojale oma loo ära. Kui Kalevipoeg seda kuulnud, siis murdnud ta ühe ropsuga puuriukse eest ära ja lasknud lapsed puurist välja.

Olnud lapsed puurist lahti tehtud, siis hakanud nad Kalevipojaga vanapagana kullakambrit otsima. Kui nad kullakambri üles leidsid, siis toppinud Kalevipoeg endale sealt seitse vakast kotti kulda täis.

Siis rääkinud lapsed veel Kalevipojale, et vanapaganal on kaks niisugust pudelit, mille sees on „jõuandja“ ja „jõuvähendaja“ rohi. Kalevipoeg käskinud lapsi need pudelid enda kätte tuua. Lapsed toonud ka need pudelid Kalevipoja kätte ja Kalevipoeg rüübanud kohe paar head lonksu pudelist, millele peale olnud kirjutatud „jõuandja“, ja pistnud siis mõlemad pudelid omale taskusse. Selle peale võtnud Kalevipoeg seitse vakka kulda selga, niisama ka lapsed, ja hakanud põrgust välja sammuma.

Kalevipoja reis kestnud niiviisi kolm päeva ühtesoodu; siis jõudnud ta Tammiste mõisa. Tammistes pannud Kalevipoeg oma koorma seljast maha ja puhanud kolm päeva.

Neljanda päeva hommikul võtnud Kalevipoeg Tammistest seitsesada saelauda selga, pannud siis laudade peale veel kullakoti ja lapsed istuma ning hakanud siis niisuguse koormaga Soomemaale minema.

Saanud Kalevipoeg oma koormaga merekaldale, siis kuulnud ta oma selja taga müdinat, ja kui ta tagasi vaadanud, siis näinud ta, et vana põrgupoiss teda taga ajanud.

Kui Kalevipoeg seda näinud, et vanakoll teda taga ajab, siis astunud ta ruttu oma koormaga merre, et siis otsekohe läbi vee Soomemaale minna ja et vanapagan järele ei saaks tulla. Vanapagan astunud küll Kalevipoja eeskujul vette, aga et vanalpoisil-mehikesel liiga lühikesed koivad olid, mis põhja ei puutunud, siis väsinud ta ujumisest ära ja pidanud tagasi pöörama; aga Kalevipoeg saanud oma koormaga õnnelikult Soome randa.

Lapsed võtnud Kalevipoeg omale kasvandikeks, ja kui nad suureks saanud, siis saanud neist kuulsad Eesti naisterahvad.

💪🏻

Tagasi nimekirja