Rapuntsel

Vennad Grimmid

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis.

Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa.

Ta isu kasvas iga päevaga, kuni noorik ei suutnud enam millestki muust mõelda ja muutus kahvatuks ja õnnetuks.

Mees märkas seda, hakkas oma naise pärast muretsema ja küsis: „Mis sind vaevab, kallis?“

„Kui ma ei saa süüa kellukaid, mis kasvavad meie maja taga aias, siis ma suren,“ vastas naine.

Armastav mees otsustas, et läheb ja toob naisele kellukaid, maksku mis maksab. Ta ronis hämarikus üle müüri, haaras nõia aiast kiiresti peotäie kellukaid ja viis need oma naisele.

Naine tegi neist kiirelt salati ja sõi, silmad säramas. See maitses hästi, nii kohutavalt hästi! Aga lapseootel naise isu ei saanud rapuntslitest veel täis.

Õhtuhämaruses ronis mees uuesti üle aia, kuid seekord ei sujunud kõik nii lihtsalt.

„Kuidas sa julged,“ kostus mehe selja tagant nõia kuri hääl, „ronida minu aeda ja varastada minu kellukaid!“

„Ma olen siin, sest mul ei olnud teist valikut. Mu naine nägi aknast su kellukaid ja tundis sellist igatsust, et oleks ilma neid söömata surnud.“ vabandas mees.

Nõia viha lahtus ja ta ütles mehele: „Kui asjalood on tõesti sellised, luban ma sul võtta nii palju taimi kui soovid, kuid seda tingimusel, et sa tood mulle lapse, kelle su naine sünnitab. Ma hoolitses ta eest, nagu ta oleks mu enda oma.“

Mees jäi tingimustega nõusse, lootes, et suudab nõiale vahetuskaubana siiski midagi muud meelepärast pakkuda.

Naine rõõmustas väga, et sai igapäevaselt rapuntslitega maiustada. Need andsid talle jõudu ja tegid ta põsed tervisest õhetavaks.

Peagi jõudis kätte aeg lapse ilmale tulekuks. Kõik sujus väga hästi ja noored vanemad imetleseid oma vastsündinud tütrekest heldinult.

Vaid tund aega said nad oma õnne nautida, kui ilmus nõid tüdrukut endale nõudma. Pakkus mees talle küll üht, küll teist väärtuslikku eset, kuid nõid jäi endale kindlaks. Ta võttis lapse kaasa, pani talle nimeks Rapuntsel ja viis ära.

Rapuntsel kasvas kauneimaks lapseks maailmas. Nõid oli teda tõesti kasvatanud ja armastanud kui oma last ja muretses, et oma iluga meelitab ta varsti kohale hulganisti soovimatuid kosilasi.

Kui Rapuntsel sai kaksteist, viis nõid ta peitu metsatorni, millel ei olnud ei treppi ega ust, kuid mille tipus oli üks aken. Kui nõid soovis torni pääseda, seisis ta selle all ja hüüdis: „Rapuntsel, Rapuntsel, lase oma juuksed alla!“

Rapuntslil olid kaunid pikad juuksed nagu kedratud kuld ja kui ta nõia häält kuulis, punus ta need patsi, keeras ümber aknakonksu, lasi langeda kakskümmend küünart ja nõid ronis seda mööda üles lossitorni.

Paari aasta pärast ratsutas kuningapoeg läbi metsa ja möödus tornist. Järsku paitas ta kõrvu laul, mis oli nii võluv, et mees seisatas ja kuulas. Laulja oli Rapuntsel, kes veetis üksinduses aega, lastes oma kaunil häälel kõlada. Kuningapoeg tahtis tüdruku juurde minna ja otsis torniust, kuid ei leidnud seda. Mõtlikult ratsutas ta tagasi koju, kuid laul oli teda nii sügavalt liigutanud, et ta hakkas iga päev metsas seda kuulamas käima.

Kord, kui kuningapoeg jälle puu taga seisis ja lummatult kuulas, nägi ta nõida torni juurde tulemas ja hüüdmas: „Rapuntsel, Rapuntsel, lase oma juuksed alla!“

Rapuntsel lasigi oma juuksed alla ja nõid ronis üles. „Kui see on redel, mis viib üles, pean ma oma õnne proovima,“ mõtles mees ning läks järgmisel päeval õhtuhämaruses torni juurde.

Ta hüüdis: „Rapuntsel, Rapuntsel, lase oma juuksed alla.”

Kohe langesidki juuksed alla ja kuningapoeg ronis üles. Rapuntsel oli alguses kohutavalt hirmunud, kui nägi meest, keda ta ei tundnud.

Kuid kuningapoeg rääkis tüdrukuga sõbralikult ja ütles, et tüdruk oli ta südant puudutanud ning ta ei saanud enne rahu, kui teda nägi. Rapuntsli hirm kadus ning kui mees palus teda endale naiseks ja tüdruk mõistis, et mees on noor ja lahke, mõtles ta: „Ta armastaks mind kindlasti, mul ei ole põhjust tema siiruses kahelda.“

Rapuntsel vastas jaatavalt, võttis mehe käe vastu ja ütles: „Ma lahkun sinuga omal soovil, kuid ma ei saa siit tornist alla. Kui sa järgmine kord mind vaatama tuled, võta kaasa siidilõnga. Ma koon sellest redeli ja ronin sedamööda alla.“

Nad leppisid kokku, et kuningapoeg tuleb Rapuntslit igal õhtul vaatama. Nõid ei teadnud sellest midagi, kuni ühel päeval soovis Rapuntsel temaga oma õnne jagada ja talle naljatlevalt ütles: „Räägi, ema Gothel, miks on sind palju raskem üles tõmmata, kui noort kuningapoega, kes kohe siia tuleb?“

„Nurjatu laps!“ karjus nõid. „Mida sa räägid? Ma arvasin, et eraldasin su kogu maailmast, kuid sa oled mind petnud!”

Vihaselt haaras ta Rapuntsli ilusatest juustest, keeras need mitu korda ümber oma käe, võttis käärid ja lõikas juuksed maha. Kaunid, kuldselt voogavad juuksed langesid põrandale.

Nõid oli oma pahameeles nii armutu, et viis vaese Rapuntsli kõrbesse elama. Samal õhtul põimis ta neiu mahalõigatud juuksed patsiks ja kinnitas selle konksu külge.

Nagu igal õhtul, saabus kuningapoeg ja hüüdis: „Rapuntsel, kallis, lase oma juuksed alla!”“

Nõid lasi juuksed alla ja kuningapoeg ronis üles, kuid armsama asemel ootas teda nõid, kes vaatas meest õela pilguga.

„Ahhaa,“ hüüdis nõid, „sa tulid oma kallima järele, kuid kaunis lind ei istu enam pesas. Kass sai ta kätte ja kratsib ka sinu silmad peast. Unusta Rapuntsel. Sa ei näe teda enam iialgi.“

Kuningapoja süda murdus ja ta hüppas meeleheites tornist alla. Ta jäi ellu, kuid vigastas okstesse kukkudes oma silmi. Pea pimedana eksles mees metsas ringi, sõi ainult marju ja juuri ning nuttis taga oma armsamat. Nii elas ta paar aastat, kuni jõudis rännates kõrbesse, kus elas Rapuntsel.

Mees kuulis häält, mis kõlas talle nii tuttavalt ja järgnes sellele lootusrikkalt. Rapuntsel tundis printsi ära ja langes nuttes talle kaela. Kaks tüdruku pisarat langesid mehe silmadele ja need said terveks – kuningapoeg nägi taas.

Ta juhatas Rapuntsli oma kuningriiki, kus nad rõõmsalt vastu võeti ja suured pulmad peeti. Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni.

💇🏼‍♀️

Tagasi nimekirja