Kullast loss

Saksa muinasjutt
Johannes Wilhelm Wolf

Elasid  kord kuningas ja kuninganna, kelle loss oli puhtast kullast. Kuninganna oskas võluda ja lisaks paljudele teistele imelistele asjadele oli tal ka üks väike peegel. Kui kuningas välja läks, vaatas kuninganna peeglisse ja võis sealt näha kõike: kuhu kuningas läks ja mida ta tegi, just nõnda, nagu oleks ta ikka kuninganna silma all olnud.

Ükskord juhtus nii, et kuningas kõndis päris kaugele, kuni jõudis viimaks mereranda. Sealt leidis ta inimkeha, mille lained kuivale maale olid heitnud. Lähemalt vaadates nägi ta, et see oli üks vaene madrus. Tolle riided näisid aga kuningale nii isemoodi olevat, et ta soovis neid kangesti endale. Nii vahetaski ta madrusega riided ära ja jätkas oma jalutuskäiku.

Kui kuninganna nüüd väikesesse peeglisse vaatas, nägi ta oma mehe riietes rannas lebamas võõrast madrust. Võib hõlpsasti ette kujutada, kui väga see teda ehmatama pidi! Kuningas ise polnud sugugi vähem rahutu, sest ta kartis, et mõni madruse kaaslastest võib tulla ja teda vaese mehe hingeheitmises ja riiete varguses süüdistada.

Ehmunud oma jultumusest, kõndis kuningas aina edasi, kuni oli kodutee kaotanud. Viimaks tuli talle vastu üks eakas naine ja mees küsis talt:

„Öelge, vanaema, kas teate teed kullast lossi juurde?“

„Kullast lossi juurde?“ imestas naine. „Sellest pole ma kunagi kuulnud ja ma ei usu, et see siinkandis asub. Seda on ka teie rõivaist näha, et olete mujalt pärit. Aga tulge koos minuga roomajate kuninganna juurde, tema teab ehk midagi selle lossi kohta.“

Seepeale läkski kuningas naisega roomajate kuninganna lossi juurde. Nad koputasid uksele, mille avas kärnkonn, ja kui kuningas oli talle oma soovist teada andnud, juhatas konn mehe kuninganna juurde. Too istus uhkel troonil ja teda ümbritsesid igat liiki roomajad – teod, maod, konnad, sisalikud ja kes kõik veel. Kui kuningas oli teda sõbralikult tervitanud, päris ta kuningannalt, ega see ei tea, kus asub kullast loss?

„Kullast loss?“ küsis kuninganna imestunult. „Sellest ei tea ma küll mitte miskit, ilmselt asub see siit kaugel. Võib-olla teab seda mõni minu alamatest.“

Seepeale vilistas ta kolm korda ja lugematu hulk madusid, tigusid ja teisi loomi roomas igast küljest kohale, ent mitte ükski neist ei teadnud kullast lossi.

„Mul on väga kahju,“ ütles kuninganna, „et ma teid aidata ei oska, aga midagi saan ma siiski teha. Annan teile teekaaslase, kes juhatab teid neljajalgsete kuninganna juurde. Tema oskab ehk minust paremini öelda, kus asub kullast loss.“ Nende sõnadega viipas ta ühele maole ja sellest saigi kuninga saatja. Kuningas tänas kuningannat südamest ja järgnes maole.

Kui nad juba väga-väga kaugele olid kõndinud, peatus madu ühe lossi juures ja kuningas koputas uksele. Avama tuli koer, kuningas ütles maole aitäh ning ta juhatati lossi kallihinnalise trooni ette, mis oli kaetud kõige kaunimate karusnahkadega. Selle peal istus neljajalgsete kuninganna ja tema ümber seisis tema õukond: lõvid, karud, tiigrid, hundid, hirved ja kõiksugu muud loomad. Kuningas tervitas kuningannat viisakalt ja küsis, ega too ei tea öelda, kus asub kullast loss?

„Sellest pole ma kunagi kuulnud,“ vastas kuninganna. „Võib-olla teab seda mõni minu alamaist.“

Seepeale vilistas ta kolm korda ja sealt tulidki jooksuga koerad, kassid, jänesed, rebased, rotid, pisikesed hiired ja jumal teab mis loomad kõik veel, samuti karud, lõvid, kaamelid ja teised, ja kuninganna küsis, ega nad ei tea, kus asub kullast loss? Kõik mõtlesid tükk aega järele, kuid teatasid siiski lõpuks, et ei tea.

Kuningas oli väga kurb, kuid kuninganna trööstis teda ja ütles: „Kogu lootus pole veel kadunud. Annan sulle saatja, tema juhatab sind tiivuliste kuninganna juurde. Kui ka tema ei tea, siis ei oska mitte keegi terves maailmas teid aidata.“

Nõnda öeldes viipas ta ühele kassile ja andis selle kuningale saatjaks kaasa. Kuningas tänas kuningannat kogu südamest ja järgnes karvakerale.

Kui nad juba mõnda aega sammunud olid, jõudsid nad tiivuliste kuninganna lossi juurde. Kass tegi mjäu ja ilus valge luik tuli väravat avama ning juhatas kuninga otse kuninganna ette. Too istus uhkel troonil, mis oli luksuslike mitmevärviliste sulgedega kaunistatud, ja veel kaunimatest sulgedest kroon toretses tal peas. Ümber trooni seisis tema õukond, mille moodustasid linnud kõigist maailma paikadest: kotkad, paabulinnud, paradiisilinnud, luiged, tuvid ja ööbikud, kes laulsid imearmsaid viise.

Kuningas kummardas viisakalt tema ees ja kõneles: „Oh kuninganna, ma olen eksinud ega tea enam, kuidas jõuda kullast lossi juurde.“

„Kullast loss?“ küsis kuninganna imestunult, „sellest pole minu linnud mulle iialgi rääkinud ja ometi lendavad nad läbi kogu maailma. Ent oodake, ma küsin neilt veelkord.“

Nende sõnadega ta vilistas ja suur hulk mitut liiki linde täitis saali. Siis küsis kuninganna: „Kes teist teab kullast lossi?“

Kuid mitte ükski lind ei vastanud. Nüüd vilistas kuninganna teist korda ja veel palju suurem hulk linde saabus lennates, ent ka neist ei teadnud kullast lossi mitte keegi. Siis vilistas ta kolmandat korda ja maailma kõige eriskummalisemad linnud kogunesid tema ümber.

Kolm korda küsis kuninganna: „Kes teist teab kullast lossi?“, kuid kõik vaikisid ja vaatasid üksteisele imestunult otsa, sest sellest ei olnud nad iialgi midagi kuulnud.

Vaene kuningas oli juba ahastusse sattumas. Siis aga nägid nad väga-väga kaugel õhus täpikest, mis tuli ikka lähemale ja muutus üha suuremaks, ja kui see viimaks päris ligidal oli, võis näha, et see on toonekurg.

„Vabandage, et ma hilinesin, tulen nii kaugelt. Istusin parasjagu kullast lossi katusel, kui esimest vilet kuulsin,“ ütles kurg.

Siis hüppas kuningal süda rinnus suurest rõõmust ja ta tänas kuningannat paljude kaunite sõnadega. Too andis talle toonekure saatjaks kaasa, kuningas istus linnule selga ja nad lendasid läbi õhu minema. Kullast lossi lähedal laskus toonekurg viimaks ikka madalamale ja madalamale ja maandus lõpuks selle kõrvale.

Võib hõlpsasti ette kujutada, kui suur oli kuninganna rõõm, kui ta jälle kuningat nägi. Ja kuningas ei olnud sugugi vähem rõõmus, et sai viimaks jälle kodus oma armsa naise juures olla. Kui nad nüüd isu täis olid suudelnud, ütles kuningas toonekurele:

„Täname sind saja tuhande kordselt, armas toonekurg, et sa mind koju tagasi juhatasid. Ütle nüüd, kuidas saame sulle tasuda. Kõike, mida sa soovid, tahan ma sulle kinkida.“

Toonekurg vastas: „Ma ei soovi midagi muud, kui sinu esmasündinud poega, tulen talle seitsme aasta pärast järele.“ Ja seda öelnud, lendas ta ära.

Kuningas seisis ja vaatas kuningannale tummalt otsa, sest kuigi neil veel lapsi ei olnud, ei oleks nad sellist palvet küll oodanud. Et aga toonekurg ära oli lennanud, heitsid nad selle imeliku soovi õige ruttu peast välja.

Ei olnud veel aastatki möödas, kui kuninganna juba sünnitaski poja, harukordselt ilusa lapse. Mida vanemaks lapsuke sai, seda enam ta edenes kauniduses ja tarkuses, kuid kuningas ja kuninganna jälgisid tema kasvamist pisukese hirmuga, sest neil oli meeles toonekure soov.

Viimaks jõudiski kätte seitsmes aasta ja kogu loss oli eelootavate sündmuste raames väga vaikne. Kuningas palus kõik hästi ja kenasti ette valmistada, et toonekurge nagu kord ja kohus vastu võtta. Vaevalt olid nad kõigega valmis, kui uhke lind tuligi lennates. Pisarsilmil tõid kuningas ja kuninganna oma pojakese tema juurde ja palusid teda hästi hoida.

Kui toonekurg seda nägi, lehvitas ta rõõmsalt tiibu ja ütles nokka plagistades: „Jätke endale oma pojake. Tiivuliste kuninganna jääb rahule sellega, et te nii ustavalt oma sõna pidada kavatsesite.“

Missugune rõõmupidu nüüd lossis lahti läks, seda ei suuda ükski sulg kirjeldada! Kuningas lasi suure pidusöögi korraldada, kus ka toonekurg ühes teistega lauas istus, ees suur kauss kõige ilusamate ja rammusamate konnadega, keda iganes võib leida. Pärast pidusööki läks tantsuks ja pidu kestis veel mitu päeva. Siis aga jättis toonekurg ühel hommikul kuningaga hüvasti ja lendas ära.

Kuningas, kuninganna ja nende pojake elasid aga rõõmsalt ja õnnelikult ning kui kullast loss kokku pole varisenud, siis püsib see ikka veel püsti.

Aga kus? – Seda pead sa toonekurelt küsima.

🐍🦌🕊

Tagasi nimekirja