Rebane, hunt ja jänes

Eesti muinasjutt

Külmal talveajal hulkunud üks äranälginud rebane mööda metsa ja otsinud endale toitu. Viimaks olnud rebasel mets risti ja põiki läbi käidud, aga siiski polnud talle midagi silma hakanud, mida oleks võinud suhu panna. Kogemata kombel tulnud rebane ühe tee äärde. Seal näinud ta eemalt üht meest kalakoormaga tulemas. Rebasel kohe hea nõu peetud. Ta heitnud ruttu tee äärde maha ja teeselnud elutut.

Mees jõudnud ka varsti sinna kohta, kus rebane maas olnud. Tee ääres rebast nähes pidanud mees kohe hobuse kinni ja roninud kalakoorma otsast maha, et maaslebavat looma selle otsa tõsta. Nii tehes öelnud mees endamisi:

„Reinuvader-vennikene lõppenud siia tee äärde ära, alles päris soe teine. Kui kodu saan, küll eidel saab siis hea meel olema: suur koorem kalu ja ilus rebasenahk veel pealekauba. Sellest nahast saab naise kasukale ilusa krae.“

Nõnda rääkides lasknud mees hobust jälle käia ja istunud koorma otsa, rebane selja taga. Rebane arvanud siis paraja aja olema, sest ta hakanud mehe selja taga tasakesi koormast kalu maha poetama. Olnud rebasel kõik kalad koormast maha poetatud, siis hüpanud ta ise ka vankrilt maha ja hakanud kalu kokku korjama. Mees sõitnud aga ikka rõõmsa meelega edasi ega olnud rebase kelmust sugugi märganud. Küll olnud mehe ehmatus kodus suur, kui leidnud, et kalad koormast kadunud ja ka rebane läinud.

Kui rebane metsas kalu söönud, siis tulnud tema juurde hunt, kes küsinud: „Anna mulle ka kalu!“

Rebane kostnud: „Püüa ise!“

Hunt: „Aga ma ei mõista!“

Rebane: „Küll ma õpetan!“

Hunt: „Ole hea mees ja õpeta!“

Rebane: „Tule aga minu järel, lähme jõe äärde!“

Nõnda öeldes hakanudki rebane jõe poole minema, hunt ikka järel. Jõe ääres läinud rebane ühe jääaugu juurde, sinna käskinud ta hunti saba sisse pista ja siis seal nõnda kaua oodata, kuni ta tunneb, et kalad sabast kinni hakkavad.

Saanud hunt nii tükk aega jääaugu peal kükitatud, siis küsinud ta rebase käest: „Kas nüüd tõmban saba veest välja?“

Rebane kostnud: „Ei veel! Enne kui saba ots raske on.“

Hunt jäänud ka sellega rahule.

Tüki aja pärast küsinud hunt jälle: „Kas nüüd tõmban saba veest välja?“

„Ei, veel mitte, enne kui tunned, et saba ots raske on!“ kostnud jälle rebane.

Hunt: „Ai-ai, aga külm võtab minu saba ära, ma ei või enam kauem olla!“

Rebane: „Eks sa tõmba siis peale, nüüd on kalad otsas!“

Hunt tõmmanud, aga pole saba kätte saanud, sest see olnud vette kinni külmetanud.

„Tõmba, tõmba!“ hüüdnud rebane. „Sul on palju kalu saba otsas.“

Hunt tõmmanud küll kõigest väest, aga saba pole siiski järele andnud. Selle peale öelnud rebane hundile: „Oota veel natukene, lähen kutsun külast abi, kes aitavad sul kalanoota välja tõmmata!“

Ja nõnda öeldes hakanudki rebane naerdes ligidal oleva talu poole jooksma. Seal teinud rebane õue peal suurt kära, nõnda et pererahvas selle kisa peale toast välja oli tulnud ja rebast näinud. Rebane hakanud siis jõe poole jooksma, talurahvas ikka järel, kaikad ja teibad käes. Jõe ääres peitnud rebane ennast põõsaste vahele tagaajajate eest ära.

Rebase järel joostes leidnud tagaajajad jääaugus istuja hundi. Hunti nähes karjunud nad: „Siin see kurjategija ongi! Jääauku kukkunud.“

Et hunt tagaajajaid karta ei teadnud, siis jäi ta neid rahulikult ootama. Aga küll oli ta ehmatus suur, kui korraga kaigaste ja teivaste hoobid talle selga hakkasid sadama. Suure hirmuga võtnud siis hunt oma viimase jõu kokku ja tõmmanud. Siis tundnud ta, et on vaba, aga tema saba jäänud jääauku.

Samal ajal, kui hunti jõe ääres vemmeldati, läinud rebane talu kanakuuri ja murdnud seal mitu kana maha. Olnud rebasel kõht värsket kanaliha täis, siis läinud ta pere piimakambrisse ja joonud sealt hea sõõmu rõõska koort peale.

Et rebase plaan hästi korda oli läinud, siis naernud ta hea meele pärast ja hakanud oma pead hapukoorega kokku määrima. Olnud rebasel pea koorega kokku määritud, siis hakanud ta lonkides jõe poole minema, kus hunt ühe põõsa taga haavu lakkunud.

Hundi ligi saades hakanud rebane lonkama ja halama. Nähes, et rebane lonkab, hunt pärima: „Mis sul viga, vennas? Aga küll mina sain palju vemmeldada, kui sina ära käisid, ja mitte ühte kalapoegagi ei saanud; ja oma sabast jäin ka veel ilma – oeh!“

Seda kuuldes teinud rebane hädise näo pähe, ohanud paar korda ja hakanud siis kõnelema: „Kallis naaber, või minu käsi paremini käis! Minu lugu oli veel koguni halvem! Läksin perest sulle abi kutsuma, seal ässitas pererahvas mulle koerad peale. Siis tulid veel inimesed mu kallale ja hakkasid kaigastega vemmeldama. Vaata ise!“ Selle juures näitas rebane oma koorest pead.

„Ja kõige hullem lugu oli veel see,“ kõneles rebane edasi, „kui hakkasin üle aia hüppama, komistasin ja kukkusin ning tegin oma jalale viga. Suure vaevaga komberdasin siia, kes teab, kuidas edasi saan.“

Rebase kaebusest läks haige hundi süda haledaks ja ta ütles: „Sinu lugu, naaber, on palju hullem kui minu lugu. Sinul pea katki, aga minul terve; sul jalad viga saanud, aga minul korras. Mul muidu küll mõned muhud seljal ja saba ära, aga sellegipärast võin ma ise oma jalal edasi saada, kuna sina aga seda ei või. Roni siis õige minu kukile, viin sind metsa tagasi, seal võime oma vaenlaste eest vähe julgemad olla!“ Rebane pole hunti seda endale kahte korda lasknud öelda ja roninud aga hundi turjale.

Haige hunt tassinud rebase suure vaevaga metsa. Seal tulnud neile jänes vastu. Jänes pärima: „Kust teie nüüd tulete?“ Hunt jutustanud jänesele siis selle loo ära, kus nad käinud ja mis neil juhtunud. Seda kuuldes läinud jänese süda ka haledaks ja ta öelnud: „Ma tahan sind, naaber rebane, ka natukene aidata kanda, et sa ennemalt oma kodu saaksid!“ Nõnda öeldes võtnud jänes rebase saba oma tassida ja siis hakanud rong edasi liikuma.

Hundi turjal olles naernud rebane omaette ja urisenud poolkuuldava häälega: „Tõbine kannab tervet! Tõbine kannab tervet!“ Rebase urramist kuuldes hunt ja jänes pärima: „Mis sa rääkisid?“

Rebane: „Ütlesin: mul kõht tühi ja väsimus suur!“

Jänes: „Pole viga, sõber, ma võin sulle süüa muretseda! Näe, tee peal tuleb naine, saiakorv käes. Katsun ta käest saiad üle lüüa!“ Nõnda öeldes lipanud jänes tee äärde, visanud ennast sinna pikali maha ja teeselnud elutut.

Naine tulnud ja näinud jänest, mõtelnud, et saab tast toreda naha, ja tahtnud teda oma korvi panna, aga jänes pannud putku. Naine ehmatanud selle peale ja pillanud saiakorvi käest maha. Hunt tulnud ja nabinud saiakorvi oma kätte ja jooksnud siis sellega eemal ootava rebase juurde. Saanud hunt saiakorvi rebase juurde viidud, siis teinud rebane: „Tsst, tsst!“

Hunt pärima: „Mis sul viga on?“

Rebane: „Kütt tuleb, püss seljas. Mis nüüd saab!?“

Kui hunt ja jänes seda kuulnud, et jahimees tuleb, pannud nad hirmuga plehku, rebane jäi aga neile naerdes järele vahtima. Olid hunt ja jänes ära läinud, siis söönud rebane naise käest saadud korvitäie saia kõhutäiele kaaneks peale ning läinud ja heitnud siis oma koopasse magama.

🦊

Tagasi nimekirja