Lumekuninganna 1. osa: Lugu peeglist ja selle kildudest

Hans Christian Andersen

Kuula nüüd! Algamas on lugu. Selle lõpus tead sa palju rohkem kui praegu.

Elas kord kohutav paharet, kõige kurjem pahalane kogu maailmas – oma halbade mõtete ja tegude pärast sai ta endale nimeks Kurat. Ühel päeval oli sellel saatanal väga hea tuju, sest ta oli just valmis saanud peegli, millel oli imelik võime – kõik hea ja kaunis, mis sellest peegeldus, kahanes peaaegu mitte millekski ning kõik tähtsusetu ja kole muutus silmatorkavaks ja veelgi koledamaks.

Selles peeglis muutusid kõige kaunimad maastikud sama ilmetuks nagu keedetud spinat ning võluvamategi inimeste näod paistsid jõledad ja nende kehad moondunud.

„See on nii naljakas!“ hüüdis kurat verdtarretava lõbususega. Kui kellegi peas tekkis hea ja vaga mõte, paistis see peeglis nagu lihalik irve. Põrgupoiss naeris valjusti oma leiutise geniaalsuse üle.

Kõik, kes paharetikoolis käisid – jah, tal oli oma kool – rääkisid, et ime on sündinud. Nad kinnitasid, et nüüd on võimalik näha, kuidas maailm ja inimesed päriselt välja näevad. Nad tuiskasid peegliga üle kogu maa, kuni ei olnud enam ühtki inimest ega paika, mida peegel moonutanud poleks.

Siis tahtsid nad lennata taevasse, et pilgata ingleid ja Issandat. Mida kõrgemale nad peegliga lendasid, seda laiemalt see irvitas. Nad suutsid selle siledast pinnast vaevu kinni hoida.

Pahalased lendasid aina kõrgemale, taevale ja inglitele lähemale. Irvitav peegel värises nii tugevalt, et libises neil käest ja kukkus maapinnale, kus purunes sadadeks miljarditeks kildudeks.

Katkisena põhjustas see aga veelgi rohkem probleeme, sest mõned tükid olid väiksemad kui liivaterad ja lendasid maa peale laiali. Kui need sattusid inimestele silma, jäidki need sinna. Klaasikillud moonutasid kõike, mida õnnetuke edaspidi nägi, ja selle tulemusena märkasid nad vaid asjade halba külge, sest igal teraval osal oli sama võime, mis oli olnud kogu peeglil.

Mõnele inimesele läks klaasikild südamesse, mis oli väga kohutav, sest see muutis nende südame jääks. Mõned tükid olid nii suured, et neid kasutati aknaklaasidena, millest läbi ei tasunud oma sõpru vaadata.

Teistest tükkidest tehti prille ning kurje asju juhtus, kui inimesed need ette panid, et selgelt näha ja õiglust jalule seada.

See lõbustas põrgulist niivõrd, et ta naeris, kuni küljed valutasid.

Need peened klaasikillud lendlevad siiani mõnel pool õhus ja kohe kuuled, mis edasi juhtus.

❄️

Tagasi nimekirja