Väike merineitsi (klassikaline)

Hans Christian Andersen

Kaugel  ookeanis, kus vesi on sinine ja selge kui kristall, on see ka väga-väga sügav. Merepõhjas ei ole vaid tühi kollane liiv. Ei, seal kasvavad imelised lilled ja taimed, mille lehed ja varred on nii tundlikud, et väikseimgi veevirvendus paneb nad õrnalt hõljuma.

Kõige sügavamas paigas asub merekuninga loss, mille tugevad seinad on tehtud korallidest ja kõrged aknad kuldsest merevaigust. Katus on laotud merekarpidest, mis avanevad ja sulguvad, kui vesi neist üle voolab. See on imeline vaatepilt, sest iga lahtise karbi seest helgib vastu säravvalge pärl.

Kuningal oli seitse imeilusat tütart, kes hakkasid üksteise järel neiuikka jõudma. Nende nahk oli sama sile ja õrn nagu roosi kroonlehed, kuid nagu ka kõigil teistel mereasukatel, ei olnud neil jalgu ja nende keha lõppes kalasabaga. Kogu päeva mängisid õed lossi suurtes saalides või hõljuvate lillede keskel, mis kasvasid lossimüüri taga. Suured merevaigust aknad olid lahti ja kalad ujusid sisse, nii nagu lendavad tuppa pääsukesed, kui aken lahti jätta. Kalad ujusid printsesside juurde, sõid nende peopesast ja lasid end paitada.

Igal printsessil oli aias oma lapike, kuhu nad võisid istutada, mida soovisid. Üks neist istutas oma lilled vaalakujuliselt, teine arvas, et parem on sättida kalasaba kujuga, kuid noorima õied olid sätitud nagu päike ja kõik lilled oli punased nagu päikesekiired loojangul. Noorima õe kapil oli ka üks kaunis marmorist kuju. See oli langenud vette ühelt uppunud laevalt ja kujutas noormeest ning oli tehtud puhtast valgest kivist. Miski ei rõõmustanud tüdrukut rohkem kui lood merepealsest elust. Ta palus oma vanaemal rääkida kõigest, mida ta teadis laevade ja linnade, inimeste ja loomade kohta. Talle meeldisid jutud sellest, et maapealsed lilled, erinevalt merealustest, lõhnavad imeliselt, metsas kasvavad puud on rohelised ja puude ümber lendavad kalad laulavad nii kaunilt, et see paitab kõrvu. 🕊

„Oma seitsmeteistkümnendal sünnipäeval,“ ütles vanaema, „võid sa tõusta merepinnale, istuda kuuvalguses kividele ja näha linnu, metsi ja mööda seilavaid laevu.“„ Kõik merineitsid olid sündinud aastase vahega ja ootasid väga, et nad saaksid merepinnale tõusta ja maad teise külje pealt näha. Iga õde lubas teistele rääkida, mida ta näeb ja mis on tema arvates kõige ilusam.

Kõige rohkem ootas oma korda noorim. Palju öid veetis ta lahtise akna juures läbi tumesinise mere vaadates ja jälgis, kuidas kalad oma saba ja uimi liigutavad. Ta nägi kuud ja tähti helkimas ning läbi vee paistsid need imelised. Kui tema ja tähtede vahelt läks midagi musta pilve sarnast läbi, teadis ta, et pea kohal ujub vaal või möödub laev, täis inimesi.

Üksteise järel said merineitsid seitsmeteistaastaseks ja tõusid merepinnale maapealset elu kogema. Tagasi tulles oli neil lõputult muljeid, mida õdedega jagada. Vanimad neist noogutasid teadvalt kaasa. Kuna noorim õde ei saanud veel veepinnale tõusta, igatses ta seda kõike aina enam. Ta kuulas innukalt kirjeldusi ja seisis pärast avatud akna all, kujutledes, kuidas õdede kirjeldatud olukorrad, helid ja lõhnad päriselt tunduda võiksid. Kui õed esimest korda veepinnale lubati, olid nad lummatud uutest ja kaunitest vaatepiltidest, kuid nüüd, täiskasvanuna, kui nad võisid igal ajal pinnale minna, muutusid nad selle suhtes ükskõikseks. Nad soovisid olla kodus, merepõhjas, ja leidsid, et seal on palju ilusam ja toredam.

Lõpuks ometi jõudis kätte kõige noorema merineitsi seitsmeteistkümnes sünnipäev. Ootusärevalt tõusis ta merepinnale. Päike oli just loojunud, kui ta oma pea lainetest välja tõstis, kuid pilved olid ikka tulipunased ja kuldsed. Läbi hämariku säras kaunilt ehatäht. Meri oli rahulik ning õhk kerge ja värske.

Tuulevaikuses seisis vees suur kolmemastiline laev, millel oli ainult üks puri heisatud. Meremehed istusid igavledes tekil, sest polnud ainumatki tuuleiili. Pardalt kostus muusikat ja laulmist ning pimeduse saabudes süüdati sada värvilist laternat.

Väike merineitsi ujus kajutiakende juurde ja kui laine teda kõrgemale tõstis, sai ta selgetest aknaklaasidest sisse vaadata ning nägi seal rohkelt kaunites rõivastes inimesi. Nende seast hakkas talle silma sügavate silmadega noor prints, kelle kahekümne esimest sünnipäeva suurte pidustustega tähistati. Meremehed tantsisid tekil, aga kui prints kajutist välja tuli, saadeti taeva poole sada raketti, mis muutsid öö sama valgeks kui päev.

Väike merineitsi ehmus nii, et sukeldus, ja kui ta tagasi vee peale tõusis, tundus talle, nagu langeksid kõik taevatähed alla. Ta ei olnud kunagi varem ilutulestikku näinud. Laev oli nii eredalt valgustatud, et iga inimest ja isegi väikseimat nööri oli võimalik selgelt eristada. Ja kui tore oli prints, kui ta surus kõigi kohalviibijate kätt ja tänas neid naeratades peol osalemise eest.

Oli juba hilja, kuid väike merineitsi ei suutnud laevalt ega kahel jalal kõndivailt inimestelt silmi pöörata. Laternad olid kustutatud, raketid enam ei lennanud ja kahurid vaikisid, kuid meri oli muutunud rahutuks. Lainete alt kostus oigavat ja kõmisevat häält, kuid merineitsi jäi ikka kajutiakna alla ja vaatas laine tõustes sealt sisse.

Mõne aja pärast heisati taas purjed ja uhke laev jätkas oma teed, kuid varsti tõusid lained aina kõrgemaks, rasked pilved katsid taeva ja kauguses lõi välku. Kohutav torm oli lähenemas. Taas lasti purjed alla ja suur laev jätkas oma teed üle mäsleva vee. Lained tõusid lausa mäekõrguseks ja oleksid mastist üle löönud, kuid laev sukeldus ja tõusis taas kõrgetele vahutavatele laineharjadele.

Ühe eriti suure laine tõustes hakkasid laevalauad praksuma ja nagisema, peamast murdus pooleks, laev langes külili ja vesi sööstis sisse. Väike merineitsi märkas nüüd, et meeskond on ohus, isegi tema pidi vältima talasid ja laudu, mis kõikjal vees hulpisid. Ühel hetkel oli nii pime, et ta ei näinud midagi, kuid välgunool paljastas kogu tõe. Ta nägi kõiki, kes olid pardal, välja arvatud printsi. Kui laev küljele langes, nägi ta meest vajumas sügavale vette, ja ta oli õnnelik, sest uskus, et mees on nüüd temaga, kuid siis meenus talle, et inimesed ei saa vee all elada ja mees oleks enne tema isa paleeni jõudmist surnud. Aga ta ei tohi surra!

Merineitsi ujus eemale põigeldes merepinnale langevate talade ja laudade vahel. Siis sukeldus ta sügavale vette, tõustes ja langedes koos lainetega, kuni leidis lõpuks noore printsi, kes ei suutnud enam tormises meres ujuda. Väike merineitsi hoidis mehe pead vee kohal ja lasi lainetel neid kalda poole viia. Hommikuks oli torm vaibunud, kuid laevast ei olnud enam tükkigi alles. Päike tõusis punase ja säravana veest ning selle kiired tõid printsi näole jume tagasi, kuid ta ei avanud silmi. Väike merineitsi ujus printsiga rannale, mis oli kaetud peene valge liivaga, ja asetas ta sooja päikese kätte. Tüdruk suudles ta kõrget ja siledat laupa ning silitas ta märgi juukseid. Noormees nägi välja nagu kuju merineitsi aias ning tüdruk suudles teda jälle, soovides, et ta ellu jääks.

Siis kõlas suures hoones kell ja väike merineitsi ujus kaldast eemale, kattis oma näo ja kaela merevahuga ning vaatas kahe merest tõusva kivi vahelt, mis printsist saab. Ta nägi, kuidas õukonna koer printsi nuusutama läks ja teener oma üllatuseks rannast noore printsi avastas. Kuningapoeg avas silmad ja otsis pilguga tütarlast, kes talle rahustavaid sõnu oli sosistanud. Teda leidmata arvas ta, et oli und näinud, ja tõusis kärmelt jalgele, et lossi jalutada.

Printsi kiire toibumine tegi väikese merineitsi väga õnnelikuks. Ta sukeldus vette ja ujus tagasi oma isa lossi. Nüüd veetis merineitsi palju õhtuid ja öid, tulles kaldale printsi palee lähedal. Iga korraga söandas ta ujuda kaldale palju lähemale. Kord läks ta kitsast kanalit mööda marmorrõdu alla, mis heitis veele laia varju. Siin istus ta ja vaatas printsi, kes arvas, et on ihuüksi kuuvalguses. Ta nägi teda tihti õhtutel seilamas toredas paadis, muusika mängimas ja lipud lehvimas.

Paljudel öödel kuulis tüdruk, kuidas tõrvikutega merel sõitvad meremehed rääkisid paljust heast, mida prints oli korda saatnud. Väike merineitsi oli õnnelik, et ta oli mäslevate lainete sees viselnud printsi elu päästnud. Ja talle meenus, kuidas printsi pea puhkas ta süles ja kuidas ta meest suudles. Talle hakkasid inimesed aina enam meeldima ja ta soovis aina enam uidata koos nendega, kelle maailm tundus palju suurem tema enda omast. Nad said laevaga üle mere sõita ja ronida pilvedest kõrgemate mägede tippu ning nende maad, metsad ja põllud laiusid kaugemale, kui silm ulatus. Ta tahtis teada nii palju rohkem, millele õed ei osanud enam vastata.

Siis pöördus ta oma vanaema poole, kes teadis kõike sellest maailmast, mida ta kutsus merepealseks maaks. „Kui inimesed ei upu,“ küsis väike merineitsi, „kas nad elavad siis igavesti? Kas nad ei sure nii, nagu seda teeme meie siin meres?“ „Ka nemad peavad surema ja nende eluaeg on meie omast veel lühem,“ vastas vanaema. „Meie elame vahel kolmesaja-aastaseks, kuid kui meid siin enam ei ole, siis muutume me merevahuks veepinnal.“ „Ma annaksin rõõmuga kõik oma sajad eluaastad, et veeta üks päev inimesena ja tunda, et kõnnin sellel imelisel maal tähtede taga,“ õhkas väike merineitsi. „Ära mõtle nii,“ ütles vana naine. „Me oleme palju rõõmsamad ja paremas seisus kui inimesed.“ „Seega ma suren,“ ütles väike merineitsi, „ja merevahuna rändan ma ringi, aga kas ei võiks ma saada kogemust inimesena maa peal kõndida?“ „Ei,“ ehmus vanaema, „kui just mõni mees ei armasta sind rohkem kui oma ema ja isa, kui ta mõtted ja soovid on ainult sinule suunatud, kui preester paneb tema parema käe sinu kätte ja ta lubab olla ainult sinu, nüüd ja igavesti. Siis hõljub tema hing sinu kehasse ja sa saad osa inimkonna õnnest. Ta annab osa oma hingest sulle, aga hoiab alles ka enda oma. Kuid seda ei juhtu eal. Usu mind, elu näinud naist, on parem, kui valid omale kaaslase meiesuguste hulgast, merest.“

Väike merineitsi ohkas ja vaatas kurvalt oma kalasaba. „Oleme õnnelikud,“ ütles vana daam, „ja liigume oma kolmesaja eluaasta jooksul ringi, millest täielikult piisab. Seda paremini saame pärast puhata. Täna õhtul toimub meil õukonnaball. Sellist imelist vaatepilti ei näe me maa peal kunagi.“

Suure ballisaali seinad ja laed olid tehtud paksust läbipaistvast kristallist. Mitmed sajad tohutud karbid, mõned tumepunased, teised mururohelised, olid pandud mõlemale küljele rivvi ning nende sees põles sinine tuli, mis täitis kogu saali valgusega ning säras ka läbi seinte, valgustades merd. Loendamatu arv suuri ja väikseid kalu ujus kristallseintest mööda. Mõne soomused särasid lillakalt, teised nagu hõbe ja kuld.

Läbi seinte voolas lai hoovus, milles tantsis mererahvas omaenda laulu saatel. Kellelgi maal ei ole nii kaunist häält kui neil. Väike merineitsi laulis neist kõige siiramalt. Kogu õukond plaksutas talle käte ja sabadega ning hetkeks oli ta süda täis rõõmu, sest ta teadis, et tal on maa ja mere kõige kaunim hääl. Kuid varsti läksid ta mõtted taas maailmale tema kohal, sest tüdruk ei suutnud unustada printsi ega seda, et nende armastus oleks võimatu.

Ta hiilis vaikselt oma isa paleest välja ja istus üksinda kurvalt oma väikeses aias. Siis kuulis ta pasuna häält läbi vee ja mõtles: „See on kindlasti tema, kes seilab mu kohal. Tema, kellest ma mõtlen ja kelle kätesse tahaksin anda oma südame ja elu. Olen tema nimel valmis loobuma kõigest. Lähen merenõia juurde, keda olen kogu elu kartnud, ehk saab tema mind aidata.“

Väike merineitsi lahkus aiast ja asus teele vahutavate keeriste poole, mille taga nõid elas. Ta ei olnud kunagi sinnapoole läinud. Seal ei kasvanud ei lilli ega muru, vaid paljas hall liivane maa ümbritses keerist, kus vesi nagu vahutav veskiratas keerutas ringi kõike, mis teele jäi, ja heitis selle piiritusse sügavikku.

Väike merineitsi pidi läbima tee läbi purustavate keeriste, et jõuda merenõia elupaika. Suur osa teest läks veel läbi soojade mullitavate mülgaste, mida nõid kutsus oma sooks. Selle taga seisis nõia maja keset veidrat metsa, milles kõik puud ja lilled olid pooleldi loomad ja pooleldi taimed. Need nägid välja nagu maod, millel on sajad pead. Oksad olid pikad limased käed, mille sõrmed olid nagu painduvad ussid. Kõigest, milleni nad ulatusid, haarasid nad kinni ja hoidsid nii tugevasti, et see ei pääsenud enam kunagi.

See kõik ehmatas väikest merineitsit niivõrd, et ta tardus, ta süda peksles hirmust ning ta hakkas juba tagasi pöörama, kuid siis tulid talle meelde prints ja elu, mida ta ihkas, ning ta sai oma julguse tagasi. Ta kinnitas oma pikad voogavad juuksed ümber pea, et puud neist kinni ei haaraks. Ta pani käed rinnale ja sööstis edasi nagu kala läbi puude käte ja sõrmede, mis mõlemalt küljelt tema poole sirutusid. Ta nägi, et iga väike käsi hoidis kinni millestki, mida veest kätte oli saanud. Tugevate käte vahel oli merel hukkunud inimeste ja loomade luid, aere, roole ja laekaid. Isegi ühe väikese merineitsi olid käed kätte saanud ja see hirmutas väikest printsessi kõige rohkem.

Nüüd jõudis ta soise maani, kus suured veemaod mülgastes keerlesid ja näitasid oma koledaid hallikaspruune kehi. Kõige selle keskel oli maja, mis oli ehitatud laevahukus uppunud inimeste luudest. Seal istus merenõid ja vaatas oma alamatele ülevalt alla. „Ma tean, mida sa soovid,“ ütles merenõid. „See on sinust väga rumal, kuid sa saad selle ja see toob sulle ainult kurbust, mu ilus printsess. Sa tahad kaotada oma kalasaba ja selle asemel käia kahel jalal nagu inimesed, et sul noore printsiga võimalus oleks.“ Ja siis naeris nõid nii valjusti ja vastikult, et konnad ja maod kukkusid puudelt maha.

„Tulid just õigel ajal,“ ütles nõid, „täna öösel on viimane aeg sellise nõiduse sooritamiseks. Valmistan sulle joogi, millega ujud enne päikesetõusu maale, istud kaldale ja jood ära. Sinu sabast saavad jalad ja kõik, kes sind näevad, peavad sind maailma kõige kaunimaks väikeseks inimeseks. Sa liigud ikka sama graatsiliselt nagu vee all ja ükski tantsija ei ole sinust parem. Kui oled nõus oma tiitlist ja perest lahti ütlema, siis ma aitan sind.“

„Jah, olen nõus,“ ütles väike printsess väriseval häälel, mõeldes printsile. „Kuid mõtle veel,“ ütles nõid, „sest kui sa kord juba muutud inimeseks, ei saa sa enam kunagi tagasi merineitsiks. Sa ei naase enam kunagi läbi vee oma õdede juurde ega oma isa paleesse ning kui sa ei võida printsi sellist armastust, et ta on valmis unustama oma isa ja ema, jagama sinuga oma südant ja hinge ning lubama preestril teie käed abiellumiseks ühendada, siis oled sa määratud hukule. Selleks kõigeks on sul aega vaid kolm päeva. Kui ta ei ole oma armastust sulle neljanda hommiku päikesetõusuks tõestanud, murdub su süda ja sa muutud vahuks laineharjal.“ „Saan aru,“ ütles väike merineitsi, „olen nende tingimustega nõus.“

„Kuid see ei ole veel kõik, tahan oma töö eest tasu,“ ütles nõid, „ja ma ei küsi midagi tühist. Sul on kõigist mereelanikest kõige kaunim hääl ja sa usud, et võidad sellega ka printsi südame, kuid selle hääle pead sa mulle andma. Parima asja, mis sul on, nõuan ma endale tasuks joogi eest.“ „Kuid kui sa võtad ära mu hääle,“ ütles väike merineitsi, „mis siis mulle alles jääb?“ „Su kaunis keha, graatsiline samm ja ilmekad silmad. Kindlasti suudad sa nendega meest võluda. Usu mind, maapealsed mehed ei hooli suuremat naise lobast. Kas lõid kartma?“ Väike merineitsi raputas pead.

Siis pani nõid katla tulele, et maagilist jooki valmistada. Nõid viskas asju järjest katlasse ja peagi sai maagiline jook valmis. See oli selge nagu vesi. Siis püüdis ta merineitsi hääle merikarbi sisse ja tüdruk ei saanud enam rääkida ega laulda. Väikeses merineitsis mäslesid vastakad tunded. Tundus, nagu ta süda lõhkeks selle pärast, et ta peab oma kodu maha jätma. Samas valdas teda suur õnnetunne ja lootus selle pärast, et peagi kohtub ta oma printsiga. Neiu hiilis aeda ja võttis iga õe peenralt lille, viipas hüvastijätuks paleele ja tõusis läbi tumesinise vee üles pinnale. Päike ei olnud veel tõusnud, kui ta nägi printsi paleed ja lähenes kaunitele marmorastmetele, kuid kuu paistis selgelt ja eredalt.

Siis jõi väike merineitsi võlujooki, mis ta kalasaba jalgadeks muutis. See jook oli kohutavalt kange ja sisaldas võimsat nõidust, nii et väike merineitsi minestas pingutusest. Kui päike tõusis ja säras üle mere, hakkas tüdruk toibuma. Ta tõusis istuma ja märkas, et tema ees põlvitab hämmeldunud noor prints. Ta vaatas väikest merineitsit siira huvi ja kimbatusega. Tüdruk lõi pilgu maha ja taipas, et kalasaba asemel oli tal nüüd paar ilusaid valgeid jalgu, nagu igal kaunil neiul olema peaks, kuid ta oli paljas. Kiiruga mähkis ta end oma pikkadesse paksudesse juustesse. Seejärel tõstis ta uuesti pilgu printsile ja naeratas kohmetult.

Prints küsis talt, kes ta on ja kust tuleb, kuid tüdruk vaatas teda vaid oma siniste silmadega ja kiiruga pead raputades, sest ta ei saanud rääkida. Prints aitas ta püsti ja kutsus endaga lossi kaasa, et seal otsustada, mida tundmatu tüdrukuga peale hakata. Alguses komistas neiu sageli, sest ei olnud jalgadel kõndimisega harjunud. Peagi astus ta aga printsi käele toetudes kergelt ja nõtkelt edasi, nii et kõik, kes teda nägid, mõtlesid, kes küll see graatsiline tüdruk on.

Lossis aitasid teenrid talle selga kallist siidist ja puuvillast rõivad ning ta oli kõige kaunim olevus kogu palees. Oma vaikiva naeratusega võitis ta kõigi õukondlaste südamed. Nad vaid imestasid, mis küll võis neiuga juhtunud olla, et ta sõnagi suust ei saanud? Kõige tõenäolisem arvati olevat laevahukk, sarnane sellele, mille noor prints oli mõnda aega tagasi üle elanud.

Iga hetkega avaldus tema ilu aina enam ja tema ilmekad silmad liigutasid kõigi südant. Kõik olid võlutud, eriti prints, kes oli kindel, et on tüdrukut varem näinud, ja püüdis meeleheitlikult meenutada, kus. Prints ütles, et tüdruk jääb temaga igaveseks, ega soovinud teda liiga kauaks omapead jätta. Mees lasi talle teha ratsutamiskleidi, et ta saaks olla temaga koos hobuse seljas. Ta ronis koos printsiga kõrgete mägede tippu ja naeratas kogu tee üles. Õhtul, kui kogu maja printsi palees magas, läks väike merineitsi istuma laiadele marmorastmetele, sest külm vesi rahustas ta pisikesi, kõndimisega alles harjuvaid jalgu. Seal mõtles ta kõigile, kes temast vee alla maha jäid.

Algas teine päev maa peal ja väike merineitsi armus printsi aina enam. Prints oli tüdrukusse ilmselgelt kiindunud, kuid tundis suurt kimbatust. Kuna tüdruk ei olnud võimeline rääkima, said nad suhelda vaid pilkude ja viibete teel. Oma hinge täielikuks jagamiseks oleks prints aga tahtnud vastu kuulda tüdruku mõtteid. „Kas sa ei tunne, kui sügav on mu armastus sinu vastu?“ ütlesid väikese merineitsi silmad, kui prints ta oma käte vahele võttis ja ta laupa suudles. Prints tundis, kuid tema noor süda kahtles. Talle hakkasid meenuma killukesed oma pääsemisest. Mõistatuslikul viisil oli tema ees seisev tüdruk olnud äravahetamiseni sarnane ta päästnud tüdrukuga. Aga kuidas? Ja mis oli juhtunud ta häälega, mida prints nii selgelt oma kõrvus kuulis? „Ta ei tea, et see olin mina, kes ta tegelikult päästis,“ mõtles väike merineitsi. „Mina kandsin ta läbi vee metsa lähedusse, kus tempel seisab. Ma istusin vahus ja vaatasin, kuidas inimesed talle appi tulid.“ Merineitsi ohkas sügavalt. „Sellest pole midagi. Küllap ta ühel hetkel taipab. Ma hoolitsen ta eest, armastan teda ja pühendan end talle.“

Samal päeval toimus lossis nõunike koosolek, kus otsustati, et prints peaks kuningriigi säilitamiseks abielluma ja temale sobivaks naiseks oleks naaberkuningriigi kaunis kuningatütar. Hakati ette valmistama laeva, et sõita naaberriiki. „Ma pean minema,“ ütles ta tüdrukule, „ja seda kaunist printsessi vaatama, sest see on mu vanemate soov, kuid nad ei saa mind sundida teda enda pruudina tagasi tooma. Tule minuga kaasa, sinu abiga teen ma õige otsuse.“ Ja teise päeva keskpäeval seilasid nad sadamast välja.

„Sa ei karda merd, mu tumm kaunitar,“ imestas prints, kui nad seisid uhke laeva tekil, mis pidi neid naabermaa kuninga juurde viima. Ja siis jutustas ta tüdrukule tormisest ja vaiksest ilmast, imelikest kaladest meres nende all ja kõigest, mida sukeldujad näinud olid. Väike merineitsi naeratas tema kirjelduste peale, sest ta teadis paremini kui keegi teine, mis imed merepõhjas pesitsesid. Kuuvalguses, kui kõik peale tüürimehe, kes laeva juhtis, magasid, istus tüdruk tekil ja vaatas alla läbi selge vee. Ta arvas, et suutis läbi lainete eristada oma isa lossi. Läbi lainete tulid pinnale ta õed, kes vaatasid teda kurvalt ja sirutasid oma valgeid käsi. Ta viipas neile, naeratas ja tahtis neile öelda, kui õnnelik ta on ja kui hästi tal läheb, kuid ei saanud ju rääkida, ning lõpuks sukeldusid ta õed tagasi vee alla.

Peagi randus laev kauni linna sadamas, mis kuulus kuningale, keda prints külastama tuli. Kirikukellad helisesid ja kõrgetest tornidest kostus trompetite hääl. Teed, mida mööda nad kõndisid, ääristasid lehvivate lippude ja sädelevate tääkidega sõdurid. Kuningas ja kuninganna koos printsessiga olid neid väärikalt vastu võtmas. Printsess oli ilus, pikkade tumedate ripsmete ja juustega. Pikkade ja keeruliste kuninglike kombetalituste ja viisakusavalduste lõpuks oli printsi jaoks selge, et mõlemale kuningriigile tuleb kasuks, kui nad sõlmivad abielu näol liidu.

Õhtul jalutas ta väikese merineitsi juurde, kes istus taas, jalakesed vees, ja selgitas talle: „Printsess on ilus, kuid ma ei tunne tema vastu kiindumust. Oma kuningriigi rahva hea elu tagamiseks pean temaga aga käed ühendama. Mida varem, seda parem.“ Väike merineitsi mõistis, langetas silmad, et mees ei näeks ta pisaraid, ja suudles ta kätt. Ta tundis, nagu ta süda oleks juba murdunud. Tüdruk mõistis, et nende abielujärgne hommik toob talle lõpu ja ta muutub merevahuks. Sellest hoolimata tõotas ta endale, et seisab vapralt laulatuse ajal rahva hulgas ja soovib kogu südamest noorpaarile õnne.

Järgmise päeva hommikul helisesid kõik kirikukellad ja sõnumitoojad ratsutasid mööda linna ringi, kuulutades välja kihlust. Igal altaril põlesid kallites hõbelampides lõhnastatud õlid. Preestrid lehvitasid viirukit ning piiskop ühendas pruudi ja peigmehe käed ning andis neile õnnistuse. Kuid prints ei kuulnud sellest sõnagi, sest vaatas ainiti esireas istuva väikese merineitsi sinistesse silmadesse. Siidi ja kulda riietatud väike merineitsi vaatas sõnatult asjatoimetusi pealt.

Samal õhtul astusid pruut ja peigmees laeva pardale. Kahurid paukusid, lipud lehvisid ja laeva keskel asus kallis purpurpunane ja kuldne telk. Seal sees olid pruutpaari vastuvõtuks pehmed diivanid. Paisunud purjedega laev liugles kergelt üle rahuliku vee. Kui saabus pimedus, süüdati palju värvilisi lampe ja meremehed tantsisid rõõmsalt tekil.

Väikse merineitsi jaoks oli see tema viimane, kolmas päev maa peal. Talle meenus esimene kord, kui ta pinnale tõusis ja sarnaseid pidustusi nägi. Neiu ühines tantsijatega, hõljus õhus nagu pääsuke ja kõik kohalolijad hõiskasid rõõmust tema tantsu nähes. Ta teadis, et see on viimane õhtu, kui näeb printsi, kelle pärast oli kodust lahkunud ja andnud ära oma kauni hääle. See oli viimane õhtu, kui ta sai mehega sama õhku hingata, tähti ja sügavat merd silmitseda. Teda ootas igavene öö ilma mõtete ja unistusteta.

Keskööl läksid prints ja printsess käsikäes telki puhkama. Siis muutus kõik laeval vaikseks. Ärkvel oli vaid tüürimees, kes seisis rooliratta taga. Väike merineitsi toetas oma valged käed laeva reelingule ja vaatas ida poole, et näha esimest päikesekiirt, mis toob talle surma. Ta nägi oma õdesid merest tõusmas. Nad olid sama kahvatud kui ta ise, kuid nende kaunid pikad juuksed ei lehvinud enam – need olid maha lõigatud. „Andsime oma juuksed nõiale,“ ütlesid nad, „et sa ei peaks täna õhtul surema. Ta andis meile väga terava noa. Enne päikesetõusu pead sa selle torkama printsi südamesse. Kui soe veri sinu jalgadele tilgub, kasvavad need uuesti kokku kalasabaks ja sinust saab taas merineitsi. Sa saad tulla tagasi meie juurde ja elada kolmsada aastat meres, enne kui muutud merevahuks. Kiirusta, üks teist peab enne päikesetõusu surema. Meie isa igatseb sind nii väga, et ta valged juuksed langevad kurvastusest nagu meie omad langesid nõia kääride all. Tapa prints ja tule tagasi. Kiirusta! Kas sa ei näe esimesi punaseid jutte taevas? Paari minuti pärast tõuseb päike ja sa sured.“

Nad ohkasid sügavalt ja kurvalt ning vajusid tagasi lainetesse. Väike merineitsi tõmbas eest telgi katte ja nägi noorpaari lamamas, teine teises voodiservas. Ta kummardus ja suudles printsi kulmu, üksik pisar langes neiu silmist salaja printsi laugudele. Siis vaatas ta taevasse, mis muutus aina heledamaks. Ta silmitses teravat nuga ning pööras pilgu tagasi printsile. Nuga värises väikese merineitsi käes.

Järsku pööras ta ümber, jooksis telgist välja ja viskas noa kaugele lainetesse. Kohas, kuhu nuga kukkus, muutus vesi punaseks nagu veri. Ta heitis veelkord pilgu printsile ja viskus üle parda merre. Merineitsile tundus, nagu muutuks ta keha vahuks. Päike tõusis lainetest ja soojad kiired langesid väikesest printsessist tekkinud külmale vahule, kes ei tundnud end surnuna. Ta nägi eredat päikest ja kõikjal tema ümber heljusid kaunid läbipaistvad olendid, läbi kelle ta nägi laeva valgeid purjeid ja punaseid pilvi taevas. Olendid rääkisid meloodilisel häälel, mis oli liiga õhuline, et seda kuuleksid surelikud, nii nagu nad ka neid ei näinud. Väike merineitsi avastas, et ka temal on selline keha, ja ta tõusis aina kõrgemale vahust.

„Kus ma olen?“ küsis ta ja tema hääl oli vaevuaimatav, nagu ka teiste hääl, kes temaga koos olid. „Õhuvaimude hulgas,“ vastas üks neist. „Merineitsil ei ole surematut hinge ja ta ei saa seda, kui just inimene temasse ei armu. Tema igavene saatus ei ole tema enda teha. Kuid õhuvaimud, kellel samuti surematut hinge ei ole, saavad selle heategudega välja teenida. Me lendame soojadel maadel ja jahutame troopilist õhku. Kanname edasi lillede lõhna, et tuua tervist ja taastumist. Kui oleme kolmsada aastat teinud kõik, mis meie võimuses, et teha head, saame me vastutasuks surematu hinge ja osa inimkonna rõõmust. Sina, väike merineitsi, oled südamega teinud seda, mida teeme ka meie. Oma isetu käitumisega oled pääsenud hingede maale. Ja kui samamoodi jätkad, võid sa saada surematu hinge.“

Väike merineitsi tõstis oma silmad üles päikese poole ja tundis, kuidas need esimest korda pisaratega täitusid. Laeval, kuhu temast jäi maha prints, oli taas elu ja kära. Ta nägi, kuidas mees ja tema pruut teda otsisid ning silmitsesid kurvalt säravat vahtu, nagu teades, et tüdruk oli lainetesse viskunud.

Nähtamatuna jättis ta nendega hüvasti ning tõusis koos teiste õhuvaimudega roosa pilve peale, mis neid edasi viis. „Pärast kolmesadat aastat heljume ka meie taevasse nagu inimesed,“ ütles merineitsi. „Ja me võime sinna isegi varem jõuda,“ sosistas üks ta kaaslastest. „Nähtamatult saame me siseneda inimeste majja, kus on ka lapsed. Ja iga päev, mil me leiame hea lapse, kes on rõõmuks oma vanematele, lüheneb meie katseaeg. Lapsed ei tea, et me lendame nende tubades ringi ja naeratame nende tubli käitumise peale. Iga pisike hea laps lühendab meie katseaega aasta võrra.“

Nii heljus väike merineitsi oma sõpradega tulevaste heategude poole. Ja kuigi ta ei leidnud vastuarmastust, helises tema hing uute heade kogemuste ootuses.

🧜‍♀️

Tagasi nimekirja