Tag Archive: muinasjutud

Unehaldjas

september 4, 2020 11:58 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Maailmas pole kedagi, kes teaks nii palju lugusid nagu unehaldjas või kes oskaks neid nii hästi jutustada. Õhtul, kui lapsed istuvad oma toas väikeses tugitoolis või on juba voodis, tuleb ta tasakesi nende juurde, sest ta käib sokkide väel, avab ilma vähimagi helita ukse ja viskab neile silma natukene peenikest uneliiva, millest on juba küllaga selleks, et lapsed ei suuda enam silmi lahti hoida – niisiis ei näe nad teda. Siis hiilib ta laste selja taha ja

Karupoeg (adõgee muinasjutt)

juuli 9, 2020 2:23 p.l. Published by

Muinasjutt raamatust: «Eesti rahvaste nelikümmend muinasjuttu – Сорок сказок народов Эстонии» Elasid kord eit ja taat. Nad olid väga vaesed. Nende ainsaks rõõmuks oli nende väike poeg. Kord läksid eit ja taat hirssi koristama. Nad võtsid poisikese kaasa. Mähitult panid nad lapse hälli ning jätsid ta põllu ühte otsa. Ise hakkasid teisest otsast hirssi koristama ja leppisid nii kokku, et kumb enne jõuab koristamisel hälli juurde, see korraldab esimesena last. Tegelikult läks aga teisiti: hälli juurde jõudes polnudki selles enam

Kilpkonn ja pardid

aprill 22, 2020 3:03 p.l. Published by

Kilpkonn, nagu te teate, kannab oma maja kaasas. Kuidas ta ka pingutaks, ei saa ta oma majast lahkuda. Räägitakse, et Jupiter karistas kilpkonna niimoodi, sest ta oli selline laiskvorst, et jättis isegi Jupiteri pulma minemata, kuigi teda spetsiaalselt kutsuti. Aastate möödudes hakkas kilpkonn soovima, et oleks ikka pulma läinud. Nähes, kui rõõmsalt linnukesed ringi lendasid ja kuidas jänes ja vöötorav ja kõik teised loomad nobedalt mööda lippasid, uudistades kõike, mida näha oli, tundis kilpkonn ennast kurva ja rahulolematuna. Temagi oleks

Hunt ja kitsetall

aprill 21, 2020 9:06 p.l. Published by

Elas kord kitsetall, kelle kasvavad sarved panid ta arvama, et ta on täiskasvanud sokk ja suudab ise enda eest hoolitseda. Kui siis kari ühel õhtul karjamaalt koju hakkas minema ja ema teda kutsus, ei võtnud kitsetall ema kuulda ja näkitses rahumeeli noort rohtu edasi. Kui ta mõne aja pärast pea tõstis, oli kari ära läinud. Kitsetall oli täiesti üksinda. Päike hakkas loojuma. Maad mööda hiilisid pikad varjud. Ühes varjudega tuli kõle tuuleke, tekitades rohus hirmutavaid hääli. Kitsetall värises mõttest hirmsale

Ilus ööbik ja kole ööbik

aprill 3, 2020 9:03 p.l. Published by

Kõndis kord pankur turul, kui korraga püüdis tema tähelapanu imeilus ööbikulaul, mis ta paigale naelutas. Selle ilust võlutuna otsis mees pilguga heli allikat, kuni märkas linnupuuri. Puurivarbade vahelt paistis talle kaks sulelist, kes olid küll sama liiki, kuid väga erineva välimuse ja iseloomuga. Sellel linnukesel, kes laulis, olid imeilusad kollase-oranžikirjud suled ja erkpunana nokk, mille vahelt sillerdav meloodia katkematu joana välja voolas. Tema kõrval töllutas vaataja meelest kole, täiesti ilma sulgedeta ööbik, kes pealekauba nägi rumal välja ja oli tumm.

Isekas hiiglane (klassikaline)

märts 25, 2020 11:53 e.l. Published by

Oscar Wilde Ammusel  ajal oli lastel tavaks igal pärastlõunal pärast kooli minna hiiglase aeda mängima. See oli ilus suur aed, mida kattis pehme roheline muru. Muru sees kasvasid kaunid lilled nagu tähed ning aias oli kaksteist virsikupuud, mida katsid kevadel kaunid valged ja roosad õied ning sügisel kandsid nad maitsvaid vilju. Linnud laulsid puude otsas nii kaunilt, et lapsed jätsid oma mängu ja kuulasid neid. „Me oleme siin nii õnnelikud!“ hüüdsid nad üksteisele. Ühel päeval saabus aga hiiglane tagasi koju.

Ükssarvik ja tema sõbrad

veebruar 13, 2020 10:04 e.l. Published by

Ühe imelise saare niitudel elas kord noor haldjas nimega Isotopia. Haldjal oli ahvist lemmikloom Poppy. Nad olid lihtsad olendid, kellele maitsesid tavalised toidud ja kes elasid tagasihoidlikku elu. Nende koduks oli lihtsa sisustusega majake. Samal saarel käis mõnikord külas ükssarvik, kellel oli erakordne võime lennata kõrgele ja kaugele. Isotopia unistus oli, et kord võiks ta ükssarviku seljas istudes taevast ilusat vaadet nautida ja lopsaka looduse lõputut ilu imetleda. Ühel päeval jäi haldjas üksi koju, Poppy aga läks välja banaane sööma.

Väikese halli hiire toodud õnn

september 25, 2019 2:31 p.l. Published by

Elas kord Prahas vaene õpipoiss Betengl, kes oli tõeline pigilind. Alalõpmata sai ta tõrelda, isegi siis, kui tegelikult olid süüdi hoopis teised. Küll kadusid tema tööriistad ära või läksid need käte vahel katki või ei leidnud ta vajalikke asju üles. Ühel ilusal päeval ütles ta endale, et võib-olla ootab õnn teda kusagil mujal, pani hõlmad vöö vahele ja hakkas astuma kaugete linnade poole. Kuid kasu polnud sest ühtigi. Mõnikord suutis ta teenida paar münti, teinekord anti palgaks vaid kõhutäis ja mõnelgi

Väike hiireke ja koletis

september 10, 2019 12:32 p.l. Published by

Elas kord pisikeses hiireurus päris tavapärast hiireelu suur hiireperekond. Ühel päeval jooksis kõige pisem hiir kiiruga ema juurde. „Emme! Emme! Tänu taevale, et see oled sina! Pääsesin just napilt kõige hirmsama mõeldava koletise käest!” hüüdis väike hiireke poole ruttamise pealt. „Olin oma asjadega ametis, kui nägin korraga taluõues kaht kummalist olendit. Üks neist paistis väga sõbralik ja kohev ja tal olid ilusad vurrud, aga teine oli hirmus, hirmus koletis! Õudne!” „Tal oli peas ja lõua all rippumas toores punane liha! See

Rebane ja vares

september 10, 2019 12:29 p.l. Published by

Viimasel ajal on väga tihti võimalik rebast ka linnas kohata. Nii minuga just ükspäev juhtuski. Ilusal sügishommikul jalutas mulle keset Tallinna tänavat vastu rebane. Olin parasjagu väljumas oma koduhoovist. Väljas oli hämar ja mulle astus vastu väike kuju, kes meenutas koera. Arvasin et see on meie armas naabrikutsu, läksin sõbralikult vilistades tema poole, tema hiilis arglikul sammul mulle vastu. Selleks hetkeks, kui ma aru sain, et tegemist on hoopis rebasega oli juba hilja! See latatara kukkus kohe seletama, et tal