Tag Archive: Muinasjutt Lumekuninganna

Lumekuninganna 7. osa: Lumekuninganna palee

august 15, 2019 11:07 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Lumekuninganna palee seinad oli valmistatud lumest ning aknad ja uksed tugevast tuulest. Seal oli üle saja saali, mille kuju sõltus sellest, kuidas lumi oli langenud, ja neist suurimad oli mitme kilomeetri pikkused. Neid kõiki valgustasid virmaliste tuled. Saalid olid üüratud ja tühjad, nii kaunid ja jäised! Neis ei toimunud kunagi midagi lõbusat. Iialgi ei peetud sedasorti pidu, kus oleks mängitud selliseid mänge nagu pimekaru või karupoegadega käpapeitmist. Ei toimunud isegi teejoomist, kus polaarrebased oleksid võinud keelt peksta.

Lumekuninganna 6. osa: lapi naine ja soome naine

august 15, 2019 11:04 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Gerda ja põhjapõder peatusid väikese ajutise hüti ees. Selle katus puudutas peaaegu maad ja ukseava oli nii madal, et pere pidi kõhuli sinna sisse ja sealt välja roomama. Kodus oli vaid vana lapi naine, kes küpsetas vaalaõlilambi kohal kala. Põhjapõder rääkis talle Gerda loo. „Vaesekesed,“ sõnas lapi naine, „teil on veel pikk tee ees. Peate rändama sadu kilomeetreid, et jõuda Finnmarki. Just seal puhkab praegu Lumekuninganna ja laseb igal õhtul õhku sinist ilutulestikku. Kriban kiirelt kuivatatud tursa

Lumekuninganna 5. osa: Väike röövlitüdruk

august 15, 2019 10:57 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Gerda tõld jõudis pimedasse metsa. See säras nagu põlev tõrvik ja hakkas röövlitele silma, kes ei suutnud ahvatlusele vastu panna. „See on kuld! See on kuld!“ hüüdsid nad teele hüpates. Nad võtsid hobused kinni, kiskusid juhid, kutsari ja teenri pukist alla ning tirisid väikese Gerda tõllast välja. „Kui priske ja õrn ta välja näeb, nagu oleks teda hea elu peal pähklitega toidetud!“ hüüdis vana röövlinaine, kellel oli pikk habe ja tihedate karvadega üle silmade rippuvad kulmud. „Ta

Lumekuninganna 4. osa: Prints ja printsess

august 15, 2019 10:34 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Järgmisel korral, kui Gerda oli sunnitud puhkama, hüples tema poole üle lume suur vares. Ta oli tüdrukut juba kaua aega vaadanud, kallutades pead ühele küljele, ja nüüd ta ütles: „Kraaks, kraaks! Head, kraaks, päeva!“ Ta ei osanud seda paremini väljendada, kuid väike tüdruk meeldis talle. Ta küsis Gerdalt, kuhu too selles laias maailmas täiesti üksi läheb. Laps rääkis varesele kogu oma eluloo ja küsis, ega ta ehk Kajd näinud ole. Vares noogutas lahkelt ja kraaksus: „Võib-olla olen,

Lumekuninganna 3. osa: Võlukunsti mõistva naise lilleaed

august 15, 2019 10:32 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Mida tegi väike Gerda, kui Kaj tagasi ei tulnud? Kus ta võiks küll olla? Keegi ei teadnud. Keegi ei osanud tema kohta midagi rääkida. Poisid mäletasid vaid, et Kaj sidus oma kelgu suure uhke saani külge, mis sõitis mööda tänavat edasi ja linnaväravast välja. Keegi ei teadnud, mis Kajst oli saanud. Valati palju pisaraid ja väike Gerda nuttis kõige rohkem. Inimesed arvasid, et ta võis uppuda jõkke, mis asub linna lähedal. Pikad talvepäevad möödusid süngelt. Kuid lõpuks

Lumekuninganna 2. osa: Väike poiss ja väike tüdruk

august 14, 2019 10:55 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Suures linnas paiknesid majad ja elasid inimesed nii lähestikku, et vähesed leidsid ruumi väikesele aiale ning enamik inimesi pidi leppima lillepotiga. Aga kaks last, kes elasid linnas, pidasid aeda, mis oli veidi suurem kui lilleampel. Nad ei olnud õde ja vend, kuid armastasid teineteist sellegi poolest sama palju. Nende vanemad elasid kahe naabermaja pööningul. Seal, kus katused kohtusid ja vihmaveerenn jooksis kahe maja vahelt alla, olid nende väikesed aknad üksteise vastas. Tuli astuda vaid üle vihmaveerenni, et

Lumekuninganna 1. osa: Lugu peeglist ja selle kildudest

august 14, 2019 10:49 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Kuula nüüd! Algamas on lugu. Selle lõpus tead sa palju rohkem kui praegu. Elas kord kohutav paharet, kõige kurjem pahalane kogu maailmas – oma halbade mõtete ja tegude pärast sai ta endale nimeks Kurat. Ühel päeval oli sellel saatanal väga hea tuju, sest ta oli just valmis saanud peegli, millel oli imelik võime – kõik hea ja kaunis, mis sellest peegeldus, kahanes peaaegu mitte millekski ning kõik tähtsusetu ja kole muutus silmatorkavaks ja veelgi koledamaks. Selles peeglis