Pöialpoiss

Autor: Charles Perrault

Elasid kord mees ja naine, kellel oli seitse last, kõik poisid.

Nad oli väga vaesed ja nii suur pere tegi nende olukorda raskemaks, sest ükski lastest ei suutnud endale veel ise leiba teenida. Lisaks tegi neile muret noorim poeg, kes oli väga õrnake ega kõnelenud tihti. Nõnda peeti tegelikult väga arukat poissi hoopis rumalaks. Ta oli ka väga väikene, mistõttu kutsuti teda Pöialpoisiks.

Tuli väga halb aasta ja näljahäda oli nõnda suur, et vaesed inimesed otsustasid end oma laste toitmise koormast vabastada. Ühel õhtul, kui lapsed voodis olid, istus talumees oma naisega tule ääres ja ütles talle, endal süda kurbusest murdumas:

„Näed sa, me ei jaksa oma lastele enam süüa anda ja mina ei suuda pealt vaadata, kuidas nad mu silme all nälga surevad. Olen otsustanud nad hommepäev iseseisvalt metsa saata, et nad endale söögiks seeni korjaksid. See käib lihtsasti ja loodetavasti jõuavad nad ilusti koju tagasi.”

„Oeh!“ hüüatas naine, „kas sa tõesti ei karda, et nad võivad ära eksida?“

See plaan ei meeldinud talle üldse, aga mees veenis teda, et kui nad lapsi metsa ei saada, siis surevad nad kõik varsti nälga. Lõpuks jäi naine nõusse.

Pöialpoiss oli kuulnud kõike, mida vanemad rääkisid. Mõistes, et nende jutt on tõsine, tõusis ta vaikselt ja lipsas isa tooli alla, et salamisi kõigest selgelt aru saada. Siis läks ta voodisse tagasi, aga mõtles kogu öö, mida ette võtta. Ta tõusis vara hommikul üles ja läks oja äärde, kus täitis oma taskud väikeste valgete kivikestega ja naasis koju. Siis läksid nad kõik välja, kuid Pöialpoiss ei öelnud oma vendadele sõnakestki sellest, mida teadis.

Nad läksid väga paksu metsa, kus kümnegi sammu tagant poleks teineteist näha olnud, seeni oli seal aga väga palju.

Ühel hetkel avastasid lapsed, et nad ei tea, kuidas koju tagasi saada ja hakkasid kogu hingest appi hüüdma. Pöialpoiss aga ei seganud teiste hüüdeid. Ta teadis väga hästi, kuidas tee leida – metsa tulles oli ta oma taskust terve teekonna vältel väikeseid valgeid kivikesi maha visanud. Ta sõnas teistele:

„Ärge kartke, vennad. Me oleme eksinud, kuid mina juhatan teid taas koju. Tulge minu järel.“

Nad sammusid rivis Pöialpoisi kannul ja ta juhatas nad sama teerada pidi koju, kust nad metsa olid tulnud. Esmalt ei julenud nad sisse minna, vaid seisid ukse taga ja kuulatasid, mida isa ja ema räägivad.

Ajal, mil poisid metsas olid, saatis mõisahärra perele raha, mille ta neile kaua aega võlgu oli olnud ja mida nad eales näha polnud lootnud. Talumees saatis naise otsemaid turule süüa ostma. Et eelmisest söömaajast oli pikka aega möödas, ostis too kolm korda nii palju liha, kui pere õhtusöögiks vaja oleks olnud. Kui nad söönud olid, ütles naine:

„Kus on nüüd meie vaesed lapsed? Meile kõigile oleks tänasest söögist piisanud. Sina olid see, kes nad metsa tahtis saata. Ma ju ütlesin sulle, et me peaksime sellest mõttest loobuma. Mida nad küll praegu teevad? Ehk on hundid nad juba nahka pistnud. Sa oled väga julm, et nõnda oma lapsed seenele saatsid.“

Mees sai selle peale väga vihaseks ja nad hakkasid tülitsema. Talumees kahetses ju tegelikult veelgi rohkem kui tema naine, ent naine noris teda nõnda, et mees ei suutnud seda taluda. Naine nuttis kibedalt ja korrutas ikka:

„Oh õudust! Kus on nüüd mu lapsed, mu vaesed lapsed!“

Korraga hüüdis ta seda nii valjult, et poisid, kes kodule juba üsna lähedal olid, kuulsid ema häält ja hüüdsid vastu:

„Siin oleme! Siin oleme!“

Ta jooksis sedamaid neid sisse laskma ja sõnas kallistades:

„Kui rõõmus on mu meel teid jälle nähes, mu kallid lapsed. Te olete väga väsinud ja näljased, tulge ometi tuppa!”

Poisid istusid laua äärde ja sõid suure isuga, nii et isal ja emal oli hea vaadata. Lapsed rääkisid vanematele vaat et ühest suust, kui hirmus neil metsas oli olnud.

Vanematel oli suur rõõm oma lapsi taaskord näha ja rõõmu jagus peres seni, kuni mõisahärralt saadud rahast piisas. Kuid kui see ära oli kulunud, tõusid esile vanad mured ja lapsed otsustati uuesti metsa seenele saata.

Pöialpoiss kuulis ema-isa juttu taas pealt ja tegi plaanid pääsemiseks nagu eelmiselgi korral. Ent kuigi ta tõusis väga vara üles, et minna väikeseid kivikesi korjama, ei läinud tal see õnneks, sest maja uks oli kahe lukuga kinni pandud. Nüüd ei teadnud Pöialpoiss, mida teha.

Isa oli andnud lastele igaühele hommikusöögiks tüki saia. Pöialpoiss mõtles, et saab saia samamoodi kasutada kui kivikesi, visates teekonnal raasukesi maha ja nii pistis ta suutäie endale taskusse.

Lastel oli taas sügavast metsast väljapääsemisega raskusi. Kahjuks ei läinud ka Pöialpoisi plaan seekord läbi, sest linnud olid kõik ära söönud.

Nüüd olid nad suures hädas ja mida enam nad ekslesid, seda sügavamale metsa sattusid. Tuli öö ja tõusis tugev tuul, mis lastele hirmu nahka ajas. Neile tundus, justkui kostaks igalt poolt huntide ulgumist, kes neid alla kugistama on tulnud. Nad ei julenud õieti kõneleda ega peadki keerata. Siis hakkas väga tugevasti vihma sadama, mis lapsed läbimärjaks tegi. Nende jalad libastusid nüüd igal sammul ja nad kukkusid mutta, nii et käed olid sellega üleni koos. Lapsed ei osanud midagi ette võtta.

Pöialpoiss ronis ühe puu otsa, et ümbrust uurida.Igasse ilmakaarde piieldes nägi ta kaugel metsa taga viimaks justkui küünlaleegina helkivat valgust. Ta ronis puu otsast maha, aga alla jõudes polnud valgust enam näha, mis tegi ta väga õnnetuks. Kui nad olid tükk aega selles suunas kõndinud, kust valgus paistnud oli, jõudsid nad viimaks metsast välja ja nägid seda taas.

Viimaks jõudsid nad maja juurde, kust valgus paistis. Kõndides olid nad selle tihtipeale silmist kaotanud. Nii juhtus iga kord, kui tee neid läbi mõne lohu viis. Nad koputasid nüüd uksele ja selle avas üks hea naine.

Ta küsis neilt, mida nad soovivad. Pöialpoiss ütles talle, et nad on vaeslapsed, kes eksisid metsa ära ja paluksid, et naine nad hädast välja aitaks ja öömajale lubaks. Nähes nii kenasid lapsi, hakkas naine nutma ja ütles neile:

„Kust te vaesed lapsukesed küll tulete? Kas te ei tea, et see maja kuulub kurjale sookollile, kes inimlapsi ei salli?“

„Kallis proua,“ vastas Pöialpoiss, kes värises üle kere nagu vennadki, „mis meil üle jääb? Kui teie meile ulualust ei anna, söövad võsavillemid meid metsas öösel kindla peale ära. Ehk halastab sookoll meie peale, kui te temalt seda palute.“

Sookolli naine, kes arvas, et võiks lapsed oma abikaasa eest hommikuni ära peita, lasi neil sisse tulla ja viis nad mõnusa tuleaseme juurde soojenema, mille ääres praadis sookollile õhtusöögiks terve lammas.

Kui nad juba üles soojenema hakkasid, kuulsid nad korraga kolme või nelja ukseprõmakat – see oli sookoll, kes oli koju jõudnud. Naine peitis lapsed voodi alla ja läks ust avama. Sookoll küsis sedamaid, kas õhtusöök on valmis ja vein välja valatud ning istus laua äärde maha. Lammas oli veel küllalt toores, ent sookollile meeldis see niimoodi veelgi enam. Ta nuhutas kord paremale, kord vasakule ja ütles:

„Ma tunnen mingit lõhna!“

„Lõhn, mida sa tunned,“ vastas naine, „tuleb vasikast, keda sulle homme söögiks valmistan.“

„Ma tunnen inimese lõhna, ütlen ma sulle,“ vastas sookoll oma naist põrnitsedes. „Kus nad on?“

Seda öelnud tõusis ta laua äärest ja läks otsejoones voodi juurde.

„Ahaa!“ kostis ta, „see saak kulub marjaks ära kolmele tuttavale sookollile, keda ma päeva-paari pärast külla ootan.“

Ta tiris lapsed üks haaval voodi alt välja ega tundnud mingit halastust. Ta valmistud esimest neist nahka panema, kui naine talle ütles:

„Mispärast sa seda praegu tegema pead? Kas sul homme ei ole piisavalt aega?“

„Ära vaterda,“ vastas sookoll, „täna on nad õige hõrgud.“

„Aga sul on juba nii palju liha,“ vastas naine, „vasikas, kaks lammast ja pool siga!“

„See on tõsi,“ ütles sookoll. „Anna neile hea õhtusöök, et nad lahjaks ei jääks ja pane nad magama.“

See rõõmustas head naist ja ta pakkus neile maitsvat õhtusööki aga lapsed olid päevasündmustest nii väsinud, et ei suutnud süüa. Sookoll istus maha ja rõõmustas, et tal hea varu kõhutäieks võtta jäi.

Sookollil oli seitse tütart, kes olid alles väikesed lapsed. Need väikesed sookollikesed olid kõik väga kena välimusega, kuid neil kõigil olid pisikesed hallid silmad, ümmargused näod, konksus ninad, hiigelsuured suud ja väga pikad teravad õieli hambad.

Sookolli lapsed olid juba varakult magama pandud – kõik seitsmekesi ühes voodis, igaühel kullast kroon peas. Samas kambris oli veel üks sama suur voodi, kuhu sookolli naine pani seitse väikest poissi ja heitis siis isegi voodisse.

Pöialpoiss oli märganud, et sookolli tütardel olid kullast kroonid peas. Kartes, et vahest mõtleb sookoll juba tol ööl nende söömise osas ümber, tõusis ta südaöö paiku üles ja võttis oma vendade ja enda mütsid ning asetas need hiilimisi seitsme väikese sookollikese peadele. Kullast kroonid oli ta neilt peast ära võtnud ja endale ning oma vendadele pähe asetanud, nii et sookoll peaks neid enda tütardeks ja oma tütreid väikesteks poisteks.

Asjalood kujunesidki just selliseks, nagu ta oli mõelnud. Hilisööl ärgates hakkas sookoll kahetsema, et oli jätnud hommikuks midagi, mille võinuks õhtul ära teha. Ta hüppas äkitselt voodist välja ja võttis oma suure koti, millega lapsed kööki viia.

„Vaatame siis,“ ütles ta, „kuidas meie väikestel hulkuritel läheb ja teeme selle asja ära.“

Seepeale läks ta koperdades üles oma tütarde kambrisse. Jõudes voodi äärde, kus kõik väikesed poisid sügavalt magades lamasid, peale Pöialpoisi, kes sookolli kobamise peale kabuhirmus oli, kõigil neil olid kroonid peas ja sookoll sammus edasi öeldes:

„Siin on mu tütrekesed, teine voodi on ilmselt poisikeste oma. Oleksin pidanud ennist selle töö kenasti tehtud saama.“

Siis läks ta voodi juurde, kus lamasid väikesed tüdrukud ning leidnud nende peadelt poiste väikesed mütsikesed, ütles ta:

„Ahaa! Mu toredad poisid, kas olete siin? Hakkame pihta!“

Selle peale haaras ta kõik tütred koos tekiga ja pistis kotti ning viis kööki, kuid see oli väsitav töö, nii et sookoll läks voodisse puhkama.

Niipea, kui Pöialpoiss ta norskamist kuulis, äratas ta oma vennad üles ja utsitas neid kiiresti riidesse panema ja talle  järgnema. Nad hiilisid vaikselt aeda ja ronisid üle müüri. Lapsed jooksid terve öö värisedes ringi, teadmata, kuhupoole nad lähevad.

Kui sookoll ärkas, ütles ta oma naisele: „Mine alla ja valmista need noored kelmid ette, kes siia eile õhtul tulid.“ Sookolli naine oli oma abikaasa headuse üle väga üllatunud, mõtlematagi, kuidasmoodi neid tuleks ette valmistada. Arvates, et sookoll oli käskinud minna ja nad riidesse panna, läkski ta üles, aga oli väga ehmunud, nähes oma seitset tütart kotis.

Selle ehmatuse tulemusel minestas naine ära. Mõeldes, et naine oli liiga kauaks jäänud käsku täitma, läks sookoll ise alla naisele appi. Minestanud naist nähes imestas sookoll väga.

Ta haaras kapist oma seitsmepenikoormasaapad ning tormas õue.

Kui ta oli mõnda aega erinevates suundades jooksnud, jõudis sookoll viimaks sellesama tee äärde, kuhu ka vaesed lapsed jõudsid. Lapsed olid õnneks enne sookolli saabumist peitu pugenud, nad piilusid sookolli, kes hüppas ühe sammuga mäelt mäele ning ületas jõgesid, justkui need oleksid vaid kitsad ojakesed. Silmates läheduses üht õõnsat kivi, peitis Pöialpoiss oma vennad selle varju ja pressis ennastki kõige lõpuks sisse, ise kiivalt jälgides, mida sookoll parajasti teeb.

Sookoll oli oma pika ja viljatu otsimisega lõpuks ära väsinud (sest seitsmepenikoormasaapad olid kandjale väga rasked). Otsustanud puhata, läks ta juhtumisi just sellesama kivi peale istuma, mille alla väikesed poisid end peitnud olid. Et ta väga väsinud oli, jäi sookoll magama ning peale mõningast vähkremist hakkas nii hirmuäratavalt norskama, et vaesed lapsed polnud vähem hirmul kui tookord, mil sookoll nende elu kallale kippuda oli tahtnud.

Pöialpoiss ei kartnud nii palju kui tema vennad ja ütles neile, et nad kohemaid kodu poole jooksu pistaksid, sest seni, kuni sookoll magab, ei ole temast tüli. Nad võtsid tema nõu kuulda ja jõudsid kiirelt koju.

Siis läks Pöialpoiss sookollile päris ligi, tõmbas tal õrnalt saapad jalast ja pani need endale jalga. Saapad olid väga pikad ja suured, ent kuna need olid võlusaapad, oli neil võime vastavalt kandja jalgadele suuremaks paisuda või kokku tõmbuda. Nii muutusid need tema jalas täpselt parajaks, justkui olekski talle meisterdatud. Ta läks otsejoones sookolli majja, kus nägi sookolli naist, kes oma tütarde pärast kibedalt nuttis.

„Sinu abikaasa,“ ütles Pöialpoiss, „on suures ohus, sest ta on langenud varaste jõugu küüsi, kes vannuvad ta elu võtta, kui ta neile just kogu oma kulda ja hõbedat ei anna. Just siis, kui vargad teda ähvardasid, märkas ta mind ja palus mul tulla sulle ütlema, millisesse olukorda ta sattunud on ning et sa iga viimase kui tema väärtusliku eseme mulle kaasa annaksid. Et tal on sellega väga kiire, palus ta mul seitsmepenikoormasaapad kasutusele võtta, et ma kiiremini siia jõuaksin ja et sa näeksid, et ma sind tüssata ei mõtle.“

Naine oli väga ehmunud ja andis talle kogu oma vara. Saanud nõnda kogu sookolli raha endale, läks Pöialpoiss oma isa majja, kus ta suure rõõmuga vastu võeti. Ta tegi kogu pere elu mugavaks, ostis oma isale ja vendadele maad ja tõi nõnda neile suure jõukuse õuele.

🧟‍♂️

Tagasi nimekirja