Punamütsike

Tagasi nimekirja

Charles Perrault

Elas kord metsa servas väikeses majakeses koos ema ja isaga pisike armas tüdruk. Kaugemal metsas oli veel teinegi väike majake, milles elas tüdruku vanaema. Kõik armastasid tüdrukukest, ka vanaema armastas teda väga palju ning tegi talle palju ilusaid kingitusi. Nende hulgas oli ka punane kapuutsiga keep, mida tüdruk alati kandis. Seetõttu kutsuti teda Punamütsikeseks.

Ühel hommikul ütles ema Punamütsikesele: „Su vanaema ei tunne end hästi, ta on vist pisut haigeks jäänud. Pane riidesse ja lippa talle külla. Võta kaasa see korv, kuhu panin mune, võid, kooki ja muud head-paremat.“

Oli ilus päikseline hommik. Punamütsike oli nii õnnelik, et lausa tantsis läbi metsa. Kõikjal kasvasid ilusad lilled ning tüdruk otsustas vanaemale kimbu korjata.

Punamütsike astus rajalt kõrvale ja korjas lilli, kui järsku kõlas tema selja taga madal hääl:

„Tere hommikust, Punamütsike.“

Tüdruk pööras ümber ja nägi suurt hunti, kuid ta ei teadnud, et hunt on kuri ega osanud teda karta.

„Mis sul seal korvis on, Punamütsike?“

„Munad ja või ja kooki ka.“

„Kuhu sa nendega lähed, Punamütsike?“

„Lähen vanaemale külla, ta ei tunne end hästi.“

„Kus su vanaema elab, Punamütsike?“

„Natuke kaugemal metsa sees. Lähed mööda rada edasi, kibuvitsapõõsastest mööda ja puudeäärsest väravast läbi.“

„Ah nii,“ ütles hunt mõtlikult ja asutas end minekule. Punamütsike jäi lilli korjama.

Hunt leidis hõlpsalt Punamütsikese vanaema maja üles. Ta jõudis ukseni ja koputas.

„Kes seal on?“ hüüdis vanaema

„Punamütsike,“ ütles kuri hunt peenikese häälega.

Vanaema uskus hunti ja juhendas ukse taga olijat: „Vajuta linki ja tule sisse.”

Hunt avas juhendamise järgi ukse ja läks tuppa, kus vanaema voodis pikutas. Hunt tormas vanaema poole, aga vanaema hüppas kärmelt voodist välja ja ronis kappi peitu. Siis pani hunt pähe vanaema mütsi, mis oli maha kukkunud, ja ronis teki alla.

Varsti koputas Punamütsike uksele ja jalutas sisse, öeldes: „Tere hommikust, vanaema! Ma tõin mune, võid ja kooki ning korjasin sulle metsast kimbukese lilli.“

Ta tuli voodile lähemale, vaatas vanaema poole ja küsis imestunult:

„Vanaema, miks sul nii suured kõrvad on?“

„Et ma sind paremini kuuleksin, kullake.”

„Vanaema, aga miks sul nii suured silmad on?”

„Et ma sind paremini näeksin, kullake.“

„Aga vanaema, miks sul nii suur nina on?”

„Et ma paremini lõhna tunneksin.“

„Aga vanaema, miks sul nii suur suu on?“

„Et ma sind paremini ÄRA SAAKSIN SÜÜA!” hüüdis hunt ja hüppas Punamütsikese poole. Väike Punamütsike ehmatas hirmsasti ja karjatas.

Samal hetkel möödus aga vanaema majakesest jahimees, kes oli metsa jahile läinud. Ta kuulis Punamütsikese häält, tormas kiiresti majja ja ajas kurja hundi minema.

Kõik olid rõõmsad, et Punamütsike pääses hundi käest ja jahimees saatis tüdruku koju, oma isa ja ema juurde, kus ta elas õnnelikult edasi. Sellest ajast peale ei tule ükski hunt enam mitte ühegi maja ligidale.

🐺

 

JÄTKA LUGEMIST

Tagasi nimekirja