Kuldkalake

Vene muinasjutt

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.

Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.

Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik, millise su soovi.

Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“

Ta kõndis mõtlikult koju. Naine uuris, kui palju kala mees püüdis. „Ainult ühe kuldkalakese ja sellegi viskasin tagasi vette,“ sõnas ta. „See rääkis inimkeeles: „Lase mind tagasi,“ ütles kala, „sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik, millise su soovi.“ Mul hakkas temast kahju ja lasin ta niisama vette tagasi.“

„Oh sa rumal mees!“ riidles naine. „Hea õnn kukub taevast ja sul ei ole aru, et seda ära kasutada!“ Ta sai vihaseks ja needis oma meest hommikust õhtuni, jätmata teda hetkekski rahule. „Oleksid võinud vähemalt leiba küsida,“ kurjustas naine. „Meil ei ole varsti enam kuiva koorikutki, mida süüa. Mis me siis teeme?“

Mees läks meeleheites mere äärde, et kuldkalakeselt leiba küsida, ja hüüdis valjusti: „Kalake, kalake! Seisa saba mere ja pea minu poole.“

Kala ujus kalda äärde ja küsis: „Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Naine on minu peale vihane ja saatis vastutasuks sinu merre tagasilaskmise eest leiba küsima.“

„Mine koju ja sa leiad eest palju leiba,“ lubas kalake.

Mees läkski koju ja küsis naiselt, kas leiba on.

„Leiba on külluses,“ vastas too. „Kuid mu pesukausis on auk ja ma ei saa pesu pesta. Mine tagasi kuldkalakese juurde ja küsi uus kauss.“

Mees läks tagasi mere äärde. „Kalake, kalake!“ hüüdis ta. „Seisa saba mere ja pea minu poole.“

Kuldkalake ujuski kohale ja küsis: „Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Naine on minu peale vihane ja saatis mind vastutasuks sinu merrelaskmise eest uut pesukaussi küsima.“

„Olgu, sa saad pesukausi,“ ütles kalake.

Mees läks tagasi koju, kuid enne, kui ta üle läve astuda jõudis, saatis naine ta tagasi. „Mine tagasi kuldkalakese juurde ja palu uut maja,“ ütles naine. „Me ei saa siin enam elada, see langeb meile kaela.“

Mees jalutaski tagasi mere äärde ja hüüdis: „Kalake, kalake! Seisa saba mere ja pea minu poole.“

Kala ujus kalda äärde, seisis saba mere ja pea otse mehe poole ning küsis: „Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Ehita meile uus maja,“ sõnas mees. „Naine on minu peale vihane ega anna mulle rahu. Ta ei nõustu enam meie vanas majakeses elama, sest see kukub varsti kaela.”

„Hästi,“ nõustus kalake. „Mine koju, selleks ajaks saab kõik tehtud.“

Mees läks tagasi koju ja leidis eest uhiuue tammepalkidest maja, millel olid nikerdatud räästad.

Aga naine ruttas ta juurde veelgi hullumeelsemana ega olnud ikka veel rahul. „Oh sa rumal mees! Sa ei tunne head võimalust ära isegi siis, kui see sulle otsa vahib. Sa küsisid maja ja arvasid, et sellest piisab! Ei, mine tagasi ütle kalakesele, et ma ei taha enam olla kalamehe naine, vaid peen daam, kelle sõna rahvas kuulab ja keda nähes sügavalt kummardab.“

Mees ohkas, aga võttis siiski uuesti suuna mere äärde ja hüüdis kuldkalakest: „Kalake, kalake! Seisa saba mere ja pea minu poole.“

Kala tuligi ja küsis taas: „Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Naine on minu peale vihane ei jäta mind ikka veel rahule,“ kurtis kalur. „Ta on täiesti hulluks läinud. Ta ei taha enam olla kalamehe naine, vaid hoopis peen daam.“

„Olgu,” lubas kalake, “mine koju ja kõik saab tehtud.“

Mees läks taas koju ja nägi oma üllatuseks vana hüti asemel suurt kolmekorruselist kivimaja, mille hoovis jooksid teenrid ja köögis kolistasid kokad. Tema naine istus peenes mustrilises kleidis kõrgel toolil ja jagas käske.

„Tere, kallis naine,“ sõnas mees.

„Milline matslikkus,“ riidles naine. „Kuidas sa julged mind, peent daami, kutsuda oma naiseks. Teenrid! Viige see rumal mees mu silme alt ära!“

Kohe jooksid saali teenrid, haarasid mehel kraest ja vedasid ta talli. Naine tegi temast oma hoovikoristaja ning talle anti luud, millega hoovi pühkida, ning süüa võis ta ainult köögis.

„Milline õnnetus!“ mõtles ta kurvalt. „Mina tahan oma naisele vaid parimat, toon talle hea õnne ja ta ajab oma nina püsti ega tunnista mind enam oma mehekski.“

Peagi tüdines naine olemast peen daam. Ta lasi mehe enda juurde kutsuda ja käskis: „Mine tagasi kuldkalakese juurde ja ütle talle, et ma ei taha enam olla kuberneri naine, vaid hoopis kuninganna.“

Mees lonkis taas mere äärde ja hõikas: „Kalake, kalake! Seisa saba mere ja pea minu poole.“

Kuldkalake ujus kohale ja küsis: „Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Mu naise soovidel ei ole piire. Ta ei taha enam olla peen daam, vaid hoopis kuninganna.“

„Selge,“ mõistis kalake. „Mine koju, kõik saab korda.“

Mees naasis sinna, kus kunagi oli seisnud tema hütt ja nägi enda ees kõrgumas kuldkatusega lossi. Üles-alla marssisid püssidega sõdurid, palee taga olid elegantsed aiad ja ees suur roheline väljak. Naine, kes oli riietatud nagu kuninganna, ilmus koos oma kindralite ja kuberneridega rõdule, et vägesid üle vaadata. Trummid põrisesid, muusika mängis ja sõdurid hüüdsid Hurraa.

Aja möödudes väsis aga naine ka sellest elust. Ta lasi oma meest otsida, et teda jälle näha. Valitses tõeline segadus. Kindralid jooksid ringi ja kubernerid turtsusid ja puristasid: „Millist meest ta küll mõtleb?“

Lõpuks leiti mehike tagaaiast ja viidi kuninganna ette. „Kuula mind, mees!“ käskis naine, „mine kalakese juurde ja ütle talle, et ma ei taha enam kuninganna olla, vaid tahan saada vete valitsejannaks, kellele kuuletuvad kõik mered ja kalad.“

Mees proovis naisele vastu hakata, kuid sellest ei olnud kasu. Kui ta ei lähe, ei jäta naine ta hinge enam iialgi rahule. Vastumeelselt sammus ta taas mere äärde ja hüüdis nõrga häälega: „Kalake, kalake! Seisa saba mere ja pea minu poole.“

Kuid sel korral kuldkalake ei ilmunud. Mees hüüdis veel korra, kuid kalake ei tulnud. Ta kutsus veel kolmandagi korra ja selle peale hakkas meri kohisema ja mäslema. Selge ja sinine vesi muutus süsimustaks.

Pinnale ujus kalake ja küsis: „Mida ma saan sinu heaks teha?“

„Mu naine on vihasem kui kunagi varem,“ vastas mees. „Ma ei taha sult enam midagi paluda, kuid mul ei ole muud võimalust. Naine on tüdinud kuningannaelust ja tahab olla vete valitsejanna, kellele kuuletuvad kõik mered ja kalad.“

Kuldkalake ei öelnud midagi, keeras ringi ja kadus meresügavusse.

Vanamees läks tagasi ega suutnud oma silmi uskuda – palee oli kadunud ja selle asemel seisis väike lagunenud majake. Ja osmikus istus ta naine vanas kulunud kleidis. Nad elasid edasi nii nagu varem.

Mees jätkas igapäevast kalapüüki, kuid enam kunagi ei jäänud ta võrku kuldkalakest.

Selline oli palk tänamatuse, rahulolematuse ja nõrga iseloomu eest.

🐠

Tagasi nimekirja