Kolm põrsakest

Inglise muinasjutt

Elasid kord kolm väikest põrsakest, kes kasvasid suureks ja asutasid end iseseisvat elu elama.

Kuna igaühel neist oli oma unistus sellest, millises majas nad elada tahavad, läks iga notsu oma teed.

Esimene põrsake nägi meest õlehunnikuga ja palus teda: „Kallis mees, kas ma võiksin õled endale saada? Tahaksin neist endale maja ehitada.“

Mehel olid õled üle ja ta kinkis need põrsale. Esimene väike põrsake ehitaski endale õlgedest maja.

Teine põrsake nägi meest siledakshööveldatud sarapuulaudadega ja palus teda: “Kallis mees, kas ma võiksin sarapuulauad endale saada? Tahaksin neist endale maja ehitada.“

Mehel olid sarapuulauad üle ja ta kinkis need põrsale. Teine väike põrsake ehitaski endale puitlaudadest maja.

Kolmas põrsake nägi meest raudkivikoormaga ja palus teda: “Kallis mees, kas ma võiksin raudkivid endale saada? Tahaksin neist endale maja ehitada.“

Mehel olid raudkivid üle ja ta kinkis need põrsale. Kolmas väike põrsake ehitaski endale kividest maja.

Esimese väikese põrsakese õlgedest maja ukse taha tuli hunt, koputas tugevasti ja käskis: „Põrsake, põrsake, lase mind sisse!“

Põrsake vastas: „Ei, ei, põrsaste ja huntide vahel ei ole iialgi sõprust olnud. Sind ma küll sisse ei lase!”

Hunt ähvardas: „Siis ma ohin ja puhin ja puhun su maja laiali.“

Nii ta ohkis ja puhkis ja puhuski esimese väikese põrsakese õlgedest maja laiali. Kärme notsu jooksis aga teise põrsakese juurde peitu.

Kuri hunt jõudis teise põrsakese sarapuulaudadest maja ukseni, koputas tugevasti ja nõudis: „Põrsake, põrsake, lase mind sisse!“

Põrsake vastas: „Ei, ei, põrsaste ja huntide vahel ei ole iialgi sõprust olnud. Sind ma küll sisse ei lase!”

Hunt ähvardas: „Siis ma ohin ja puhin ja puhun su maja pilbasteks.“

Nii ta ohkis ja puhkis ja puhuski teise väikese põrsakese sarapuulaudadest maja pilbasteks. Kärmed notsud jooksid aga kolmanda põrsakese juurde peitu.

Kuri hunt jõudis kolmanda põrsakese raudkivist maja ukseni, koputas tugevasti ja kärkis: „Põrsake, põrsake, lase mind sisse!“

Põrsake vastas: „Ei, ei, põrsaste ja huntide vahel ei ole iialgi sõprust olnud. Sind ma küll sisse ei lase!”

Hunt ähvardas: „Siis ma ohin ja puhin ja puhun su maja ümber.“

Ja ta ohkis ja puhkis, ohkis ja puhkis, puhkis ja ohkis, kuid maja püsis ikka püsti. Siis sai ta aru, et ohkimise ja puhkimisega ei tee ta kolmanda põrsakese raudkivist majale mitte kõige vähematki.

Nüüd proovis hunt kavalusega põrsakesi majast välja meelitada: „Notsud, ma tean üht ilusat põldu, kus kasvavad naerid …“

„Kus?“ kikitasid põrsakesed kõrvu.

„Härra Tamme aias. Kui te homme hommikul end valmis seate, siis võime koos sinna hommikusööki tooma minna.“

„Olgu, paneme end valmis,“ vastasid põrsakesed. „Mis kell sa mõtlesid minna?“

„Kell kuus.“

Kavalad põrsakesed nägid aga hundi plaani läbi. Nad tõusis kell viis ja korjasid naerid enne ära, kui hunt tuli.

Ta jõudis nende ukse taha ja hüüdis: “Noh, põrsakesed, kas olete valmis?“

Põrsakesed vastasid rõõmsalt: „Valmis! Me juba käisime põllul ära ja jõudsime tagasi koju. Nüüd on meil kena potitäis naereid hommikusöögiks.“

Hunt oli väga vihane, kuid uskus, et kuidagi ta ikka põrsad majast kätte saab ja proovis veel kord: “Notsud, ma tean üht ilusat õunapuud …“

„Kus?“ kikitasid põrsakesed kõrvu.

„Härra Rõõmsa aias,“ vastas hunt. „Kui te mind ei tüssa, siis tulen hommikul kell viis teile vastu ja lähme hommikusöögiks õunu korjama.“

Kavalad põrsakesed nägid aga hundi plaani läbi. Nad ärkasid järgmisel hommikul kell neli ja läksid õunu tooma, lootes enne hunti koju tagasi jõuda. Kuid sel korral pidid nad minema kaugemale ja ronima ka puu otsa. Just siis, kui nad alla ronima hakkasid, nägid nad hunti tulemas.

Hunt hüüdis põrsakeste juurde jõudes: „Te olite siin enne mind, põrsakesed! Kas need on ka kenad õunad?“

„Jaa, väga kenad,“ kiitsid põrsakesed kooris. „Näe, püüa!“ viskasid nad hundile ühe proovimiseks.

Õun lendas nii kaugele, et sel ajal, kui hunt õuna otsima läks, hüppasid põrsakesed alla ja jooksid koju peitu.

Järgmisel päeval oli aga hunt taas ukse taga ja meelitas põrsakesi: „Notsud, kas teate, et täna pärastlõunal on linnas laat. Kas teie ka lähete?“

„Muidugi,“ lubasid põrsakesed. „Me oleme minemas. Mis kell sina lähed?“

„Kell kolm,“ valetas hunt, teades, et põrsakesed proovivad temast ka sel korral mööda hiilida.

Põrsakesed hakkasidki varem minema. Juba kell kaks olid nad laadal ja ostsid endale võitünni. Nad olid just koju pöördumas, kui nägid hunti vastu tulemas.

Kiiresti hüppasid põrsakesed võitünni sisse peitu, keerasid selle külili ja veeresid selle sees mäest alla. Kolin hirmutas hunti sedavõrd, et too jooksis koju ja põrsakesed olid pääsenud.

Kui hunt aru sai, et põrsakesed olid teda juba kolmandat korda üle kavaldanud, oli ta väga vihane.

Ta trampis kolmanda põrsakese raudkivist maja ukse taha ja hakkas mööda majaseina üles ronima. Hundil oli kuri plaan siseneda majja korstnast ja põrsad ära süüa.

Aga põrsakesed olid ka seekord kavalad ja nägid hundi plaani läbi. Nad tegid kaminasse tule ja kütsid hundi sabaaluse kuumaks.

Hunt sai aru, et tema jõud põrsakeste kavaluse vastu ei saa. Ta jooksis häbiga metsa peitu ega tülitanud notsusid enam iialgi.

Põrsakestel käis palju toredaid külalisi ja nad elasid õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

🐽🐽🐽

Tagasi nimekirja