Eeslinahk

Charles Perrault

Elas kord kuningas, keda tema rahvas väga armastas ja naabrid väga austasid. Ta valis omale naiseks printsessi, kes oli sama vooruslik kui ilus, ja nad elasid täiuslikus õnnes ja üksmeeles. Nende abielust sündis tütar, keda oli õnnistatud nii paljude annetega, et vanemad ei osanud rohkem lapsi igatsedagi.

Palees valitses hiilgus, hea maitse ja küllus. Seal olid targad ja nutikad ministrid, vooruslikud ja pühendunud õukondlased ning ustavad ja usinad teenrid. Ruumikad tallid olid täidetud maailma kõige ilusamate hobustega, kes olid kaetud uhkete tekkidega.

Kuid võõraid, kes kuninga ratsusid imetlemas käisid, üllatas enim see, et kõige peenemas tallis ei olnud mitte hobune, vaid pikkade kõrvadega eesel!

Kuningas ei andnud seda erilist talli eeslile mitte juhuslikult, vaid tal oli selleks hea põhjus. Haruldase looma oskused olid märkimisväärsed. Nimelt oli loodus loonud ta nii erakordse, et tema põhk ei olnud sõnnikune nagu teiste eeslite oma, vaid see oli igal hommikul kaetud säravate kuldmüntidega.

Ühel talvel külmetas kuninganna kõvasti ja, tundes oma viimast tundi lähenemas, ütles oma abikaasale: „Ma pean sinuga rääkima ühel raskel teemal. Kui peaksid soovima uuesti abielluda …“

Neid sõnu kuuldes hakkas kuningas südantlõhestavalt nutma, haaras naise käest ja kinnitas talle, et teisest abielust ei ole mõtet rääkida, sest seda ei tule.

„Riik,“ jätkas kuninganna sellise lõplikkusega, mis pani kuninga veelgi enam nutma, „riik vajab järglasi ja kuna mina andsin sulle vaid tütre, hakkab rahvas nõudma poegi, kes sulle sarnaneksid. Kuid ma palun sul mitte anda järele oma rahva tahtmisele enne, kui oled leidnud printsessi, kes on minust ilusam ja täiuslikum. Palun luba seda mulle ja ma võin kerge südamega edasi liikuda.“

Kuninganna lahkumisest oli möödas mõni aasta, kui riigi kõige mõjukamad mehed kogunesid ja nõudsid kuningalt, et ta võtaks uue naise.

See palve oli kuninga jaoks raske. Ta rõhus kuningannale antud lubadusele ja oli kindel, et on võimatu leida täiuslikumat naist.

Kõigi vallaliste printsesside seast otsiti kuningale sobivat. Talle toodi iga päev võluvate kuningatütarde portreesid, kuid ükski printsess ei olnud tema meelest nii kaunis kui ta lahkunud naine. Võimatuna näiv otsustamine ajas kuninga peast segi.

Oma pettekujutelmas oli ta jälle noor mees, kellele noor ja kaunis tütar näis tema kalli abikaasana. Elades minevikus, palus kuningas oma õnnetul tütrel temaga kiirelt abielluda.

Noor printsess oli ahastuses. Ta otsustas nõu pidada oma ristiema, Sirelihaldjaga. Haldjas, kes armastas printsessi väga, palus tal jääda rahulikuks – temaga ei juhtu midagi halba, kui ta järgib saadud juhtnööre.

„Mu kallis laps,“ sõnas ta tüdrukule, „sinu isa soovi täitmine oleks suur õnnetus, kuid seda saab vältida. Ütle talle, et sinu nõusoleku saamiseks peab ta sulle kinkima ilmakarva kleidi.“

Printsess tänas oma ristiema südame põhjast ja järgmisel päeval rääkis ta isaga nii, nagu haldjas oli juhendanud – ta ütles, et keegi ei võida ta südant ilma talle ilmakarva kleiti kinkimata. Rõõmust ja lootusest pakatav kuningas kutsus enda juurde kõige osavamad käsitöölised ja nõudis neilt ilmakarva rüüd. Kui nad aga hakkama ei saa, lubas kuningas nad hukata. Õnneks ei pidanud valitseja surmaotsust teoks tegema, sest teisel päeval toodi talle nõutud rüü. Lahti rullides oli see kleit ilusam kui ükski kuldsete pilvedega kaetud taevas. See tegi printsessi väga õnnetuks ja ta ei teadnud, mida teha.

Taas läks ta haldjast ristiema juurde, kes oli hämmingus, et tema plaan läbi ei läinud, ja käskis printsessil paluda endale kuukarva kleiti.

Kuningas kutsus jälle kokku kõige osavamad käsitöölised ja nõudis neilt kuukarva kleiti. Ta lubas, et neile saab osaks suur ebaõnn, kui nad talle ühe päeva jooksul kleiti ei too.

Ka see kleit sai valmis. Printsess oli küll kleidiga rahul, aga jäänud üksi, langes ta murekoorma all maha.

Kõigest teadlik Sirelihaldjas kiirustas tüdrukut lohutama ja ütles: „Võib-olla ma eksin, kuid ma arvan kindlalt, et päikesekarva kleiti ei ole võimalik teha ja me suudame selle palvega su saatust muuta.“

Ja printsess küsis veel üht kleiti, nagu haldjas oli soovitanud. Kiindunud kuningas ei suutnud oma tütrele midagi keelata ning andis kõhklematult kõik teemandid ja rubiinid oma kroonilt suurepärase kleidi tegemiseks. Millegi pealt ei hoitud kokku, et teha kleit sama ilusaks kui päike. Ja kui see oli valmis, siis pidid kõik, kes seda nägid, oma silmad selle hiilguse ees sulgema.

Mida pidi vaene printsess tegema? Kunagi varem ei olnud loodud niivõrd kaunist rüüd. Printsess oli hämmingus ja teeskles, et kleidi sära oli ta silmadele haiget teinud, ning läks puhkama tuppa, kus haldjas teda ees ootas.

„Sel korral,“ ütles ta printsessile, „paneme kuninga korralikult proovile. Hoolimata tema hullusest, arvan ma, et järgmine soov, mille ma palun sul talle esitada, üllatab teda. Palu tal anda endale selle eesli nahk, keda ta nii väga armastab.“

Printsess oli rõõmus, et haldjast ristiema nii heale mõttele tuli. Ta uskus, et isa ei suudaks iialgi eeslit ohverdada. Kuningatütar nimetas oma soovi.

Kuigi see palve ehmatas kuningat, täitis ta selle kõhklusteta. Vaene eesel ohverdati ja tema nahk toodi väärilise tseremooniaga meeleheitel printsessile, kes ei näinud halvast saatusest enam ühtegi pääseteed.

Sel hetkel saabus ristiema, kes õpetas: „Tõmba eeslinahk endale ümber, lahku paleest ja jaluta nii kaua, kuni maa sind kannab. Mine, ja ma hoolitsen selle eest, et su vara sulle järgneb. Kus iganes sa puhkuseks peatud, sinna jõuab kirst, milles on su riided ja ehted. Kiirusta minekule ja ära viivita!“

Printsess määris end tahmaga kokku, kattis end eeslinahaga ja lahkus, ilma et keegi teda ära oleks tundnud.

Tema kadumine tekitas palju ärevust. Kuningas, kes oli käskinud korraldada küllusliku pidusöögi, oli lohutamatu. Ta läks tüdrukut otsima rohkem kui saja sandarmi ja tuhande musketäriga, kuid Sirelihaldjas muutis ta nähtamatuks isegi kõige osavamale vaatajale ja nii jäi tüdruk neile tabamatuks.

Printsess aina kõndis ja kõndis. Mõne aja pärast otsis ta kohta puhkamiseks, kuid keegi ei soovinud seda veidrat nahkariietunud tüdrukut enda seltsi võtta.

Lõpuks jõudis ta väiksesse linna, mille väravas oli pisike talu. Taluniku naine otsis kedagi, kes peseks nõusid ja aitaks talitada loomi. Vaene printsess arvas, et võiks nende töödega hakkama saada küll, ja talle leiti pisike tuba maja kõige kaugemas ja pimedamas vahekäigus.

Tüdruk hoolitses laudas olevate loomade eest, ajas nad õigel ajal koplisse ja toitis siis hanesid sellise hoolivusega, nagu oleks seda kogu elu teinud. Kõik, mida ta ilusad käed puudutasid, laabus kergelt.

Ühel päeval istus ta purskkaevu ääres ja otsustas end veepeeglist vaadata. Kole eeslinahk, mis kattis teda pealaest jalatallani, tekitas printsessis jälestust. Häbenedes oma välimust, pesi ta oma näo ja käed, mis muutusid valgemaks kui elevandiluu, ja tema jume oli jälle looduslikult värske. Kuid nahast ta ei pääsenud, enne talusse naasmist pidi kuningatütar selle siiski selga panema.

Järgmisel päeval korrastas tüdruk oma riideid, harjas kauneid pikki juukseid, puuderdas nahka ja pani selga ilmakarva kleidi. Tema kleit oli nii suursugune ja tuba nii tilluke, et kleidisaba ei olnud võimalik laiali laotada. Kaunis printsess vaatas ja imetles end. Ta otsustas enda lõbustamiseks pühadel ja pühapäevadel kordamööda oma ilusaid kleite kanda. Nii pääseb ta kasvõi korraks eeslinaha kandmise kohustusest.

Ühel pühapäeval, kui tüdruk pani selga päikesekarva kleidi, saabus tallu selle riigi kuningapoeg, kes vajas pärast väsitavat jahilkäiku kosutust. Prints oli noor ja õilis ja kõik armastasid teda väga.

Otsides tuba, kus puhata, sattus mees pimedasse vahekäiku, mille lõpus oli suletud uks. Uudishimust pani ta oma silma lukuaugule. Kui suur oli printsi üllatus, kui ta nägi kaunist ja hästi riietatud printsessi! Ta uskus, et näeb jumalannat. Kuningapoja hinges tekkis tormiline tunne. See tunne oli nii tugev, et ta oleks tahtnud ukse maha murda ja printsessi suudelda. Kuid ta mõistis, et selline sissetungimine oleks viga ja võiks tüdrukut hoopis ehmatada.

Raske südamega lahkus prints pimedast vahekäigust ja otsustas välja uurida, kes selles väikeses ruumis elab. Talle öeldi, et seal elab abiline, keda hüütakse tema riietuse pärast Eeslinahaks ja kes on nii imelik, et keegi ei märka teda ega räägi temaga. Ta võeti vaid haletsusest tallu hanede eest hoolitsema.

Prints, kelle jaoks saadud info oli vastuoluline, mõistis, et lukustatud ukse taga peitis end saladus …

Ta naasis oma isa paleesse kõrvuni armununa, nähes pidevalt oma mõtetes kaunist tütarlast. Ta kahetses sügavalt, et ei olnud uksele koputanud, ja tegi plaane, kuidas printsessi veel kord näha.

Palav armastus tekitas temas sellist ärevust, et öösel tabas printsi kõrge palavik. Kuninganna oli ahastuses, sest ükski rohi ei teinud printsi enesetunnet paremaks.

Lõpuks mõistsid ravitsejad, et palaviku põhjuseks peab olema suur ängistus. Nad rääkisid seda kuningannale, kes läks poja juurde ja palus teda õrnalt oma murest rääkida.

Kuninganna lubas, et isegi kui poja ärevuse põhjuseks on soov troonile istuda, annab ta isa krooni kõhklemata talle. Või kui ta soovib abielluda mõne printsessiga, siis saab ta oma tahtmise isegi sel juhul, kui nad peaksid tolle isaga sõjajalal olema.

„Ema,“ ütles ta lõpuks jõuetult, „ma ei ole nii südametu, et sooviksin isa trooni, pigem loodan, et ta elab veel palju aastaid. Ja abiellumisele ma ei ole veel mõelnud. Aga üks asi on küll, mis võiks mu enesetunnet paremaks teha. Meie kuningriigis ühes talus elab tüdruk, kes kannab eeslinahka. Ma soovin, et ta teeks mulle koogi.“

Kuninganna, kes oli imelikust palvest esialgu hämmingus, andis aga käskluse kiiresti edasi. Ta ei tahtnud, et tema poja olukord halvemaks muutuks, ja aega ei olnud kaotada.

Sõnumitooja jooksis tallu ja ütles eeslinahka kandvale tütarlapsele, et on antud käsk küpsetada haigele printsile kook.

Tüdruk sulges end oma tuppa, viskas koleda naha eemale, pesi oma nägu ja käsi, sättis juukseid, pani selga kauni hõbedase pihiku ja sama kauni alusseeliku ning hakkas soovitud kooki valmistama.

Ta võttis parima jahu, äsjamunetud munad ja värskeima või ja asus tainast sõtkuma. Vett lisades libises märkamatult segusse tüdruku sõrmus. Kui kook oli küpsetatud, kattis ta end uuesti jubeda nahaga ja andis selle käskjalale üle.

Prints võttis saadud koogi ja hakkas seda aplalt sööma. Ta tundis end iga hetkega järjest paremini. Jõudnud viimase tükini, kõlksatas miski vastu tema hambaid. Prints võttis sõrmuse osavalt suust ja uuris peent smaragdi kaunil kuldvõrul. Sõrmus oli tema kätega võrreldes nii väike, et mahtus vaid hädavaevu viienda sõrme otsa.

Ta suudles sõrmust tuhat korda ja pani selle endale padja alla. Iga kord, kui ta arvas, et on üksinda, võttis ta sõrmuse välja ja vaatas seda. Ta piinas end plaanidega, mis aitaksid sõrmuseomanikku näha, kuid ei julgenud loota, et tüdruk teda näha tahab. Muretsemine tõi aga palaviku jõuliselt tagasi. Arstid oskasid kuningannale vaid pakkuda, et haiguse põhjuseks on armastus. Selle peale jooksid nii kuningas kui ka kuninganna poja juurde.

„Mu poeg, mu kallis poeg,“ hüüdis valitseja, „ütle meile selle tüdruku nimi, keda sa armsaks pead. Me lubame, et toome ta sulle.“

Prints, kes oli südamepõhjani liigutatud, sõnas padja alt sõrmust välja tõmmates: „Isa ja ema, ma soovin abielluda selle ehte omanikuga.“

Kuningas ja kuninganna võtsid sõrmuse, uurisid seda uudishimulikult ja nõustusid printsi soovi täitma. Nende käsul lasti kogu linnas trummidel, vilepillidel ja trompetitel kõlada ning kuulutada, et troonipärija abiellub sellega, kelle sõrme mahub rohelise smaragdiga kuldsõrmus.

Uudis sellest, et prints endale kaasat valib, ajas kogu maa kihevile. Kõik vallalised neiud lootsid, et sõrmus sobib nende sõrme kui valatult.

Esimesena saabusid printsessid, siis hertsoginnad, aadlidaamid ja parunessid. Kuid sõrmus ei sobinud neist kellelegi.

Et kuninga käsu järgi pidid sõrmust proovima kõik neiud, seisusest hoolimata, paluti järgmisena katsetada talutüdrukutel.

Prints, kes tundis, et armastatuga kohtumise aeg hakkab lähemale jõudma, tundis end järjest paremini ja ühines ka ise katsete läbiviijatega.

Jõudis kätte aeg sõrmust proovida toatüdrukutel, kuid ka neid ei saatnud edu. Lõpuks kutsus prints köögitüdrukud ja lammaste hooldajad. Nad toodi paleesse, kuid ka nende sõrme ei istunud see ebatavaline kuldne võru.

Kui peaaegu kõik kuningriigi naised olid sõrmust edutult proovinud, märkas prints: „Te ei ole kaasa võtnud seda eeslinahka riietatud tüdrukut. Ta tegi mulle koogi, mis mul paraneda aitas.“

Kõik naersid ja ütlesid ei – tüdruk on nii veider ja hoiab omaette. Pole kuigi tõenäoline, et sõrmus talle sobida võiks.

„Tooge tüdruk paleesse!“ käskis kuningas, „Kõigile tuleb võimalus anda.“

Sõnumitooja koputas uksele. Printsess kattis end kiirelt eeslinahaga ja avas ukse. Külaline sõnas pilgates, et kuningas soovib teda näha ja lasta tal oma pojaga abielluda.

Siis juhatas ta tüdruku valjult naerdes printsi juurde, kes küsis: „Kas sina elad talu kolmanda õue pimeda vahekäigu lõpus pisikeses toas?“

„Jah, teie kõrgeausus,“ vastas tüdruk.

„Anna mulle oma käsi,“ sõnas prints väriseva häälega.

Eeslinaha alt liikus ettevaatlikult välja väike õrn käsi ja sõrmus libises nagu valatult tüdruku sõrme. Seejärel langes eeslinahk printsessi õlgadelt ja prints, kes oli haigusest veel nõrk, vajus tüdruku ilu nähes põlvili ja hoidis teda endale nii lähedal, et printsessi põsed õhetama lõid.

Printsess ütles aga, et ta ei abiellu printsiga ilma oma isa nõusolekuta, ning seega saadeti teade printsessi isale.

Selgus, et tütre äkiline kadumine oli kuningale mõistuse pähe tagasi ehmatanud. Ta oli abiellunud kuningannaga, kes oli samuti lesk ja väga ilus. Tütre leidmine liigutas teda südame põhjani ja ta andis kõhklemata õnnistuse nende abielule. Pulmapidu peeti suursuguselt, kuid noor paar oli teineteisest nii lummatud, et ei pannud enda ümber toimuvat tähelegi.

Hiilgavat abielu tähistati pea kolm kuud. Noorpaari kiindumus teineteisesse oli nii tugev, et nende armastus kestis kustumatuna kuni elu lõpuni.

🐴

Tagasi nimekirja