Baba-Jagaa

Sergei Aksakov

Vene muinasjutt

Elas kord mees, kellel oli armas tütar. Kurjale kasuemale aga mehe eelmisest abielust sündinud tütar ei meeldinud. Ta kiusas vaest last paljude kodutöödega ja soovis salaja temast lahti saada. Ühel päeval läks mees kodust ära ja kasuema andis lapsele ülesande:

„Mine oma tädi, minu õe juurde ja palu talt pluusi õmblemiseks niiti ja nõela.“

Naise õde oli tegelikult Baba-Jagaa, hirmuäratav nõid. Tüdruk ei olnud rumal ja läks esmalt oma lihaselt tädilt nõu küsima.

„Ilusat hommikut, tädike,“ sõnas ta. „Võõrasema saatis mu oma õe juurde niiti ja nõela laenama, et mulle pluusi õmmelda. Mida ma peaksin tegema?“

Tädi andis lahkesti õetütrele nõu. „Mu kallis vennatütar,“ alustas ta, „teel võid sa kohata palju väljakutseid ja sul tuleb ehk Baba-Jagaa juurest põgeneda. Kui kohtad kassi – anna talle sinki, siis ei küünista ta sind. Kui koerad su peale hauguvad – viska neile värsket leiba, siis ei ründa nad sind. Kui jõuad kriuksuvate väravateni – vala nende hingedele õli, siis pääsed neist kergesti läbi. Kui pajupuu oksad sind takistavad – seo neile külge pael, siis ei löö nad sulle vastu nägu.“

Tütarlaps lahkus tädi juurest, kõndis ja kõndis, kuni jõudis nõia elupaika. Hütis istus hirmuäratav nõid Baba-Jagaa ja ketras.

„Tere päevast, tädike,“ ütles väike tüdruk.

„Tere päevast, kullake,“ vastas nõid.

„Ema saatis mu niiti ja nõela laenama, et mulle pluusi õmmelda,“ selgitas tüdruk.

„Väga tore,“ ütles Baba-Jagaa, „istu veidikeseks minu juurde ja koo natuke kangast.“

Tüdruk istus kuulekalt telgede taha ja hakkas tööle.

Baba-Jagaa läks aga oma teenijanna juurde ja sosistas: „Hakka ettevalmistusi tegema, seda tüdrukut me tagasi koju ei luba.“

Tüdruku käest uuris aga magusalt: „Kas sa kood, kallis õetütar? Kas sa kood, kullake?“

„Koon, kallis tädike,“ vastas tüdruk, „koon.“ Ta oli aga nende vestlust pealt kuulnud ja mõtles, kuidas kurja saatust üle kavaldada.

Kui Baba-Jagaa eemale läks, andis tüdruk kassile sinki ja küsis, kas on mingi pääsetee.

Kass vastas: „Võta kamm ja rätik ning jookse. Baba-Jagaa tuleb sulle kindlasti järele. Pane kõrv vastu maad ja kui sa teda tulemas kuuled, viska rätik maha. Sellest tekib lai jõgi. Kui ta jõe ületab ja sulle järele jõuab, pane kõrv uuesti vastu maad. Kui kuuled teda tulemas, viska kamm maha. Sellest tekib paks mets. Ta ei saa tihedalt kasvavatest puudest läbi.“

Tütarlaps kuulas kassi õpetussõnu ja jooksis. Jõudnud majast pisut eemale, ründasid teda koerad, aga ta viskas neile värsket leiba ja nad jätsid ta rahule. Edasi joostes tahtsid väravad pauguga kinni lüüa, aga ta valas nende hingedele veidi õli ja need püsisid lahti. Järgmisena üritas pajupuu talle okstega näkku lüüa, aga ta sõlmis need paelaga kinni ja pääses mööda.

Samal ajal istus kass tüdruku asemel kangastelgede taha kuduma. Baba-Jagaa küsis teisest toast: „Kas sa kood, kallis õetütar? Kas sa kood, kullake?“

Ja kass vastas madalal häälel: „Koon, tädike. Koon.“

Nõid jooksis kohale ja nägi, et tüdruk on kadunud. Ta riidles kassiga, et too tüdrukut ei küünistanud. Kuid kass vastas: „Ma olen sind aastaid teeninud ja sa ei ole mulle kontigi andnud, tema aga toitis mind singiga.“

Baba-Jagaa kurjustas samamoodi koerte, väravate ja pajupuuga.

Kuid koerad ütlesid: „Oleme sind aastaid teeninud ja sa ei ole meile isegi kõrbenud koorikut andnud, tema aga toitis meid värske leivaga.“

Ja väravad sõnasid: „Oleme sind aastaid teeninud ja sa ei ole kunagi meie hingedele vettki valanud, tema aga määris meid õliga.“

Ning pajupuu vastas: „Ma olen sind aastaid teeninud ja sa ei ole mulle niidijuppigi sõlminud, tema aga kinkis mulle paela.“

Baba-Jagaa hüppas märatsedes oma hiiglaslikku uhmrisse. Andes sellele nuiaga hoogu, tõusis ta õhku ja jõudis kiirelt põgenevale tüdrukule järele.

Tütarlaps jooksis kiiremini kui kunagi varem. Varsti kuulis ta aga selja taga Baba-Jagaa uhmrit vastu maad põrkamas. Meeleheites meenusid talle musta kassi sõnad ja ta viskas oma selja taha maha rätiku. Sellest laius tüdruku ja Baba-Jagaa vahel varsti sügav jõgi.

Tüdruk jooksis aina edasi. Kui Baba-Jagaa jõe äärde jõudis, karjatas ta pahameelest ja viskas uhmrinuia maha, sest teadis, et ei saa üle nõiutud jõe lennata. Vihaselt suundus ta tagasi oma kanajalgadel maja juurde. Seal kogus ta kokku kõik oma lehmad ja ajas nad jõe äärde.

„Jooge vett, jooge!“ käskis ta neid ja lehmad jõid jõe tilgatumaks. Siis hüppas Baba-Jagaa uuesti hiiglaslikku uhmrisse ja lendas üle kuiva jõesängi tüdrukule järele.

Tüdruk oli juba tükk maad edasi jõudnud ja arvas, et on nõia küüsist pääsenud. Kuid peagi nägi ta taevas tumedat kogu enda poole kihutamas ja tema väike süda jättis hirmust löögi vahele.

Tüdruk viskas kammi oma selja taha maha ja sellest kasvasid puud. Tekkis mets, mis aina tihenes ja paksenes. Ja hirmuäratav nõid krigistas hambaid, karjus vihast ja pettumusest, aga kuna ta ei pääsenud tihnikust läbi, pööras ta ümber ja naasis oma majja.

Väsinud tüdruk jõudis koju. Ta jooksis tagasi jõudnud isa juurde, ronis talle sülle ja rääkis, mis oli juhtunud. Kui mees kuulis, et kasuema oli tema tütre saatnud Baba-Jagaale õhtusöögiks, oli ta nii vihane, et ajas naise majast välja.

Edaspidi hoolitses ta ise oma tütre eest ega lasknud kellelgi talle liiga teha.

🧙🏼‍♀️

Tagasi nimekirja