Miks mets kohiseb?

Eesti muinasjutt

Kord läks kehv saunamees enne suuri pühi laanest ahjukütet tooma – talv oli vali, tarvis oli ometi ivakegi sooja seinte vahele saada. Käis ja käis taat, otsis ja otsis, kuiva puud aga ei leidnud. Ja mõtles viimaks: „Noh, olgu, raiun täna maha paar toorest viitsakat, suure metsa kohta ei paista see väljagi.“ Kuid juba esimene puu palus vastu: „Armas saunataat, ära raiu mind maha!“ Ja teine omakorda: „Saunataat, ole meheks, ära raiu mind maha!“ Ning kolmas ja neljaski: „Oh sa hea saunataadike, jäta meid ellu, ära meid veel tapa! On ju nii ilus elada, kui päike paistab ja tuul su oksi hõljutab!“

Nõnda jooksis saunataat kogu metsa läbi, ei saanud aga kaenlasse ainsatki halgu. Ja läkski viimaks tühjalt koju tagasi: keda sa jätad või keda sa võtad, imekaunist maailmakest tahab ka homme näha nii kask kui kuusk, nii mänd kui lõhmus, nii tugev tamm kui karmikooreline lepp ja arglikult lehti väristav haavakegi.

Kodus läks saunataadi meel veelgi raskemaks – lapsed lõdisesid külmas toas, haigele eidele ei saanud suutäit kuuma vaarikateedki keeta. Parajasti kui saunataat nõnda tusaselt nina norutas, astus tuppa halli tohikmütsiga ja sammaldunud tohikkuuega vanamees, teretas lahkelt, küsis: „Miks sa nii mures oled, sõber?“ Saunaätt mõistis kohe, et ta ees seisab Metsataat ise. Ja ta vastas ohates: „Aga miks ma ei peaks siis mures olema? Lapsed lõdisevad külmas toas, haigele eidele ei saa kuuma vaarikateedki keeta – kõik puud metsas oskasid nii haledasti paluda, et mitte kuidagi ei olnud südant neid puudutada. Aga mis ma, vaene hädavares, nüüd siis ise peale hakkan?“

Metsataat noogutas mõtlikult, kratsis samblavärvilist habet. „Jah, paha lugu, paha lugu!“ ütles ta viimaks. „Aga et sa õiglane ja hea südamega inimene oled ja isegi va paakspuule asjata liiga pole teinud, tahan ma sind aidata. Võta kirves, mine metsa tagasi, raiu puid nii tänaseks kui homseks ja ülehomseks, ära ainult raiu neid asjata! Siitsaadik ärgu saagu puud enda eest enam paluda, saagu nad ainult ohata.“

Saunataat läks tagasi metsa, raius oma osa puid maha – ei kõnelnud ega palunud armu enam keegi neist, ainult ohkasid tasakesi. Ja nii on see jäänud kuni tänapäevani. Puude vaikset nukrat ohkamist hakkasid aga inimesed nimetama metsa kohinaks.

🌳

Tagasi nimekirja