Lumekuninganna 2. osa: Väike poiss ja väike tüdruk

Hans Christian Andersen

Suures linnas paiknesid majad ja elasid inimesed nii lähestikku, et vähesed leidsid ruumi väikesele aiale ning enamik inimesi pidi leppima lillepotiga. Aga kaks last, kes elasid linnas, pidasid aeda, mis oli veidi suurem kui lilleampel. Nad ei olnud õde ja vend, kuid armastasid teineteist sellegi poolest sama palju. Nende vanemad elasid kahe naabermaja pööningul. Seal, kus katused kohtusid ja vihmaveerenn jooksis kahe maja vahelt alla, olid nende väikesed aknad üksteise vastas. Tuli astuda vaid üle vihmaveerenni, et minna ühe akna juurest teiseni.

Sinna alla olid vanemad seadnud suured kastid, kus kasvatasid köögivilju. Mõlemas kastis oli ka üks hoogsalt sirguv roosipõõsas. Kasvukastid olid paigutatud vihmaveerenni alla nii, et nad ulatusid peaaegu ühest aknast teiseni ja moodustasid kaks lilleseina. Hernevarred rippusid üle kastiäärte ja roosipõõsad kasvatasid pikki harusid, mis ääristasid aknaid ja sirutasid end teineteise poole. See oli nagu väike võidukas roheluse ja lillede pillerkaar. Kastid olid väga kõrgel ja lapsed teadsid, et nad ei tohi nende otsas ronida, kuid tihtipeale lubati neil võtta oma väikesed taburetid ja istuda katusel rooside all, kus nad mängides lõbusalt aega veetsid.

Talv aga tegi sellistele mängudele lõpu. Alatasa külmusid aknad täielikult jäässe. Lapsed kuumutasid vaskmünte pliidil ja surusid need siis vastu härmas klaasi. Nii valmisid parimad piiluaugud – täiuslikult ümmargused – ja nende tagant vaatas vastu sõbralikult särav silm, üks iga akna kohta. Need olid poiss ja tüdruk, kes läbi akna üksteist piilusid. Poisi nimi oli Kaj ja tüdruku nimi Gerda. Suvel lahutas neid teineteisest vaid üks samm, talvel pidid nad aga kohtumiseks ronima ühe maja trepist alla ja siis uuesti teise maja trepist üles. Väljas keerlesid lumehelbed.

„Vaata, kuidas valged mesilased sumisevad,“ ütles vanaema.

„Kas neil on mesilasema ka?“ küsis väike poiss, sest ta teadis, et päris mesilastel on mesilasema.

„Jah, on,“ vastas vanaema. „Ta lendab parve keskel. Ta on neist kõige suurem ja ei suuda kunagi vaikselt maha langeda, vaid lendab tagasi tumedatesse pilvedesse. Talvisel ööl lendab ta läbi tänavate ja vaatab akendest sisse. Siis jäätuvad aknad imelikul moel, nagu nad oleks kaetud lilledega.“

„Jaa, seda oleme me näinud!“ hüüdsid mõlemad lapsed ja teadsid, et vanaema jutt on tõde.

„Kas Lumekuninganna saab ka siia tulla?“ küsis väike tüdruk.

„Las ta tuleb!“ hüüdis poiss. „Ma pakun talle ahju kõrval istet ja sulatan ta üles.“

Vanaema paitas poisi pead ja rääkis neile veel lugusid.

Sel õhtul, kui Kaj oli kodus ja valmistus magama minema, ronis ta akna all olevale toolile ja vaatas läbi väikese piiluaugu. Üksikud lumehelbed langesid ja neist suurim maandus ühe lillekasti äärel. Helbeke kasvas aina suuremaks ja suuremaks, kuni see muutus naiseks, kes oli riietatud kaunisse valgesse kleiti, mis tundus olevat tehtud miljonitest tähekujulistest lumehelvestest. Ta oli kaunis ja graatsiline, kuid helkis nagu jää. Ta oli elus ja ta silmad särasid nagu kaks eredat tähte, kuid neis ei olnud rahu. Ta näitas peaga akna suunas ja viipas käega. Väike poiss kartis naist ja kui ta toolilt alla hüppas, tundus talle, et suur lind lendas aknast mööda.

Järgmine päev oli ilm selge ja külm. Siis hakkas lumi sulama ja saabus kevad. Päike paistis, värske muru võrsus, pääsukesed tegid pesa, aknad paisati lahti ja lapsed mängisid taas väikeses katuseaias, mis asus kõrgel katusel vihmaveerenni kohal.

Sel suvel õitsesid lilled kaunimalt kui kunagi varem. Väike tüdruk oli õppinud pähe laulu, kus oli rida rooside kohta, mis meenutas talle ta enda taimi. Ta laulis seda väikesele poisile, kes ümises kaasa:

Seal, kus roosid õitsevad,
Jumala lapse leiad kindlasti sa...

Lapsed hoidsid kätest kinni, suudlesid roose, vaatasid üles selgesse päikesepaistesse ja rääkisid nii, nagu vaataksid neid inglid ise. Suvepäevad olid imelised ja nii kaunis oli maailm, kui istuda magusalt lõhnavate roosipõõsaste all, mis tundusid õitsevat igavesti.

Ühel päeval vaatasid Kaj ja Gerda lillekastide juures istudes pildiraamatut lindudest ja metsloomadest. Täpselt sel hetkel, kui kirikukell lõi viis, karjatas Kaj:

„Ai, miski tegi mu südamele haiget! Ja nüüd läks mulle midagi silma.“

Väike tüdruk pani käe talle ümber kaela ja poiss pilgutas silmi. Gerda otsis neist valutekitajat, kuid ei näinud midagi.

“Arvan, et see tuli ära,“ ütles poiss.

Aga tegelikult ei tulnud. See oli üks võlutud peegli kildudest. Selle pahareti peegli, mis muutis kõik hea, mis sellest vastu vaatas, tühiseks ja koledaks, ja suurendas kõike halba, kuni iga väike viga tundus hiiglaslik. Vaene Kaj! Tükike oli sattunud ka ta südamesse ja see hakkas muutuma jääkamakaks. Valu oli kadunud, aga klaasikild oli seal kindlalt kinni.

„Miks sa nutad?“ küsis poiss. „See muudab sind nii koledaks. Mul ei ole midagi viga.“ Ja järsku pahvatas ta:

„Vastik! Ussid on seda roosi söönud. Ja vaata, see vars siin on kõver. Ja need roosid on nii koledad kui üldse võimalik. Nad ei näe välja põrmugi paremad kui need mädanenud karbid, milles nad kasvavad!“ Ta lõi kaste jalaga ja murdis mitu roosi.

„Kaj! Mida sa teed?“ hüüdis väike tüdruk ehmunult. Kui poiss nägi tüdruku pahameelt, murdis ta meelega veel ühe roosi ja hüppas läbi akna koju, jättes armsa väikse Gerda üksinda katusele.

Hiljem, kui tüdruk võttis välja oma pildiraamatu, ütles Kaj, et see kõlbab vaid tittedele. Ja kui vanaema rääkis lugusid, segas poiss kogu aeg vahele.

Järgmisel päeval hiilis ta tänaval kõndiva naise selja taha, pani paari prille ette ja matkis teda. See tuli tal nii hästi välja, et pani kõik naerma, ning varsti suutis ta kõigi kodukandi inimeste juttu ja kõndimist järele teha. Kõike, mis oli nende juures imelik või kole, suutis Kaj nii hästi kopeerida, et inimesed ütlesid: „Sellel poisil nupp küll nokib.“ Kuid hoopis kild tema silmis ja klaas tema südames panid poisi kõigi vastu kiuslik olema – isegi väikese Gerda, kes teda kogu hingest armastas.

Kaj mängis nüüd hoopis teistsuguseid mänge kui varem. Ühel talvehommikul, kui lumi vaikselt taevast alla keerles, võttis ta õue kaasa suurendusklaasi ja laotas laiali oma sinise mantli ääre, et lumehelbed sellele langeksid.

„Vaata nüüd läbi klaasi,“ ütles ta Gerdale. Lumehelbed paistsid palju suuremad ja nägid välja nagu lilled või kümnetipulised tähed. Vaatepilt oli imeline!

„Vaata, kui kunstipärane!“ sõnas Kaj. „Neid on palju huvitavam vaadata kui päris lilli, sest nad on ideaalsed. Neil ei ole ühetigi viga, kuni nad sulama hakkavad.“

Veidi hiljem tuli Kaj välja, suured kindad käes ja kelk seljas. Ta käratas otse Gerdale kõrva: „Mul lubati mängida suurel väljakul, kus ka teised poisid mängivad!“ ja jooksis minema.

Väljakul sidusid mõned hulljulgemad poisid oma väikesed kelgud talunike saanide taha ja sõitsid mõnda aega nende järel. See oli väga lõbus. Keset mängulusti liugles nende juurde suur saan. See oli värvitud üleni valgeks ja juht kandis valget karvast keepi ja valget karvast mütsi. Kui saan teist korda väljakust sõitis, sidus Kaj kiiresti oma kelgu selle sleppi ja nad sõitsid aina kiiremini ja kiiremini mööda tänavat edasi. Juht keeras sõbralikult ümber ja tervitas Kajd nagu nad oleks vanad tuttavad. Iga kord, kui Kaj hakkas oma kelku lahti siduma, pööras juht jälle ta poole ja Kaj ei lasknud lahti, isegi mitte siis, kui nad sõitsid linnaväravast välja.

Siis hakkas nii tihedalt lund sadama ja saan järjest kiiremini sõitma, et poiss ei näinud enam oma käsigi, kui nad edasi kihutasid. Järsku lasi ta nöörist lahti, et saani küljest vabaks pääseda, kuid see ei aidanud. Ta väike kelk oli kindlalt kinni ja nad sõitsid edasi nagu tuul. Poiss hüüdis valjusti, kuid keegi ei kuulnud teda. Lumi keerles ja saan sahises. Vahel see hüppas nagu liugleks üle hekkide ja kraavide. Poiss oli hirmust kange. Ta proovis lausuda palvet, mille vanaema talle õpetanud oli, kuid meelde tuli vaid korrutustabel.

Langeva lume helbed muutusid aina suuremaks ja laiemaks, kuni nad nägid välja nagu suured valged pehmed haned. Järsku tekkis lumekardinasse vahe, nad peatusid ja juht tõusis püsti. Karvane keep ja müts olid tehtud lumest ning Kaj mõistis, et saani juht on pikk ja sale säravvalgesse riietatud naine.

„Oleme kiiresti edasi jõudnud,“ sõnas ta. „Kas sa värised külmast? Roni minu kasuka alla.“ Naine tõstis poisi saani enda kõrvale ja kui ta kasukat Kajle ümber mässis, tundus poisile nagu langeks ta keset tuisku.

„Kas sul on ikka külm?“ küsis naine ja suudles tema laupa. Prrr! See suudlus oli külmem kui põhjatuul. Poiss tundis seda oma südameni välja, millest pool oli juba jäätunud. Talle tundus, nagu ta sureks, kuid see tunne kadus kiirelt. Siis hakkas tal järsku päris mugav ja ta ei tundnud enam külma.

„Minu kelk! Ära unusta mu kelku!“ See oli ainus asi, millele ta mõtles. Nad sidusid selle ühe valge hane külge, kes lendas nendega kaasa, kelk seljas. Lumekuninganna suudles Kajd veel korra, nii et poiss unustas Gerda ja vanaema ja kõik teised, kes teda kodus ootasid.

„Rohkem suudlusi sa ei saa,“ ütles naine, „muidu suudlen sind jääkujuks.“ Kaj vaatas teda. Ta oli nii ilus! Poiss ei suutnud kaunimat ja võluvamat nägu ettegi kujutada. Ta ei paistnud enam jäine nagu sel õhtul, kui naine talle läbi akna viipas. Poisi silmis oli Lumekuninganna täiuslik ja ta ei kartnud enam.

Ta rääkis naisele, et oskab peast arvutada isegi murdudega ja ta teab kõigi riikide pindalasid ja rahvaarve. Naine naeratas edasi ja poiss hakkas kartma, et sellest ei piisa. Ta vaatas üleval laiuvat taevast ja nad lendasid kõrgele tumedate pilvede kohale, kus torm vilistas ja möirgas nagu laulaks vanu ballaade.

Nad lendasid üle metsade ja järvede, maa ja mere. Nende all puhus külm tuul, hundid ulgusid ja mustad varesed kraaksusid, kui nad üle sädeleva lume libisesid. Kuid nende kohal säras heledalt suur kuu, mida Kaj kogu pika öö imetles. Hommikuks magas ta Lumekuninganna jalge ees.
❄️❄️

Tagasi nimekirja