Lugu õnne otsivast lehmast

Tagasi nimekirja

Autor: Leelo Tungal

Elas kord üks lehm, kes otsis õnne. Tegelikult oli see Maasiku nime kandev vissi üpris õnnelik sündimisest peale: tal oli hea ema Mustik, tal oli karm, kuid õiglane isa Hannibal, tal oli hoolitsev pererahvas ja korralik laut. Isegi karjakoer Pauka oli sõbraliku loomuga ega näksanud kunagi lehmi kandadest, nagu seda tegid nii mõnedki krantsid. Maasiku karjamaa oli suur ja haljas, selle servas kasvas väike puudesalu, kuhu sai palavaga päikese eest varju pugeda. Aga kuigi Maasik kõndis päevast päeva nii valge kui ka punase ristikheina tuttide vahel, ei tundnud ta end õnnelikuna.

Kusagilt oli lehm nimelt kuulnud, et ainult neljaleheline ristikhein toob õnne, ja sellist ristikulehte otsis ta nüüd hommikust õhtuni. Teised lehmad ahmisid krahm-krahm! mahlast rohtu, mäletsesid mõnuga ja läksid igal õhtul rahulolevalt lauta magama. Kill-kõll! tegid kenad kellad nende kaelas. Maasik kõndis pahuralt oma jalge ette vahtides, justkui võiks sõrgade tambitud karjateeltki leida õnnetoovat neljalehelist ristikheina. Kell tema kaelas tegi tuhmilt tinks-tonks… Ja kui teiste visside küljed muutusid aina ümaramaks ja läikivamaks, siis Maasik jäi iga päevaga kõhnemaks ja kahvatumaks, ning lõpuks ei jaksanud ta enam piimagi anda.

Perenaist kurvastas see väga, sest Maasik meeldis talle, kuid niisugust lehma, kes üldse piima ei anna, pole ju mõtet pidada.

Pauka kuulis ühel hommikul, kuidas perenaine kurtis peremehele:

„Peab vist Maasiku maha müüma – ei ta söö, ei ta joo, ei ta anna piima!”

Ja peremees jäi nõusse: „Ei sellist looma pole jah mõtet pidada!”

„Kurb, väga kurb!” ütles Pauka mõtlikult tagumise jalaga kuklatagust sügades. „Tuleks midagi ette võtta…”

Kui koer oli lehmad karjamaale ajanud, kutsus ta Maasiku veidi kõrvale ja küsis:

„Kuule, Maasik, ütle, mida sa kogu aeg maast otsid? Kas oma söögiisu, mille sa kogemata kaotanud oled?”

Maasik kõneles Paukale sellest, kui õnnetu ta on: kogu elu jooksul pole ta leidnud ainsatki neljalehelist ristikheina!

„Säh sulle!” haugatas Pauka. „Kah mul asi, mina pole näiteks oma pika elu jooksul ühtki neljakandilist konti leidnud, ja mis siis!”

„Jah, eks igaühel ole õnnest oma nägemus,” ohkas Maasik. „Aga mina vajan täiuslikuks õnneks just nimelt neljalehelist ristikheina! Kõik muu-uu on nii labane, nii mannetu-uu!”

Pauka võttis nõuks Maasikut aidata, kuigi ta teadis kogenud koerana, et tegelikult pole neljalehelist ristikheina olemaski. Koer kõndis mõnda aega mõtlikuna karjamaal ringi, siis aga tuiskas äkki kodu poole, nagu oleks tal tuli taga. Peagi oli ta karja juures tagasi, mingi hiigelsuur haraline leht hambus.

„Säh, ma tõin selle sulle!” pani koer taime Maasiku ette maha. „Söö ja ole õnnelik!”

„Üks, kaks, kolm, neli… viis, kuus,” loendas lehm sõraga sonkides taimelehti. „Aga sellel on ju hoopis kuus lehte…”

„Nojah,” haugatas Pauka, „mida rohkem lehti, seda suurem õnn! Sa ära pane tähele, kui ta maitseb veidi mõrult – ega õnn ei saagi meelakkumine olla!”

„Mhmh,” noogutas Maasik ja püüdis õnnetaime peeneks mäluda. „Mõru teine jah. Peab ütlema, et harilik punane härjapea on märksa magusam.”

Ning Maasik jättis pooled lehed sinnapaika ja suundus heinamaanurka, kus teadis kasvavat punast ristikheina. See maitses tõesti mahlasemana kui õnnehein!

Sellest päevast alates sõi Maasik karjamaal niisama hoolega kui ta karjakaaslased, vaat et aplamaltki – tuli ju tasa teha see aeg, mis oli kulunud õnnetoova neljalehelise ristikheina otsimiseks. Pererahvast rõõmustas see väga, sest Maasik hakkas jälle andma head rammusat piima ja ta küljed muutusid kenasti ümaraks ning läikivaks. Niisugust looma oleks ju patt maha müüa!

Paukal oli kogu loost oma arvamus, aga ta ei öelnud seda valjusti kellelegi välja. Ainult taluõuel kõrguv vana kastan teadis, et karjakoer oli Maasikut turgutanud hoopis tema kuueharulise lehega, mille puu kogemata kombel enneaegselt oli murule pillanud… Aga ega kastanipuudki ei armasta liigset lobisemist.

Muinasjuttu luges Fredi Filing

JÄTKA LUGEMIST

Tagasi nimekirja