Miks jänesel lühike saba on?

Kunagi ammu, palju aega tagasi oli jänesel pikk saba, kassil polnud aga sabaotsagi.

See põhjustas Kassis palju kadedust, kes igatseva pilguga jänese saba vaatas. See oli täpselt selline saba, millest tema oli unistanud.

Jänes oli mõtlematu ja kiirustav loomake. Ühel päeval läks ta magama ja jättis oma ilusa pika saba laokile.

Kassiproua tuli ligi ja kaksas härra Jänese saba maha. Siis ei raisanud ta enam aega ja lasi uue saba enesele külge õmmelda veel enne, kui Jänesehärra arugi sai. Küll Kass nüüd imetles oma sabakest ja uhkustas sellega!

“Kas see ei ole minu küljes mitte ilusam?” küsis ta.

“Kahtlemata sobib see sulle hästi,” vastas suuremeelne ja omakasupüüdmatu Jänes. “See oligi mulle liiga pikk. Tead, mida ma teen? Ma jätan selle sulle, aga tahaksin vahetuskaubana vastu saada nuga.”

Kass andis Jänesehärrale noa ja too hakkas sellega sügavasse metsa minema.

”Jäin küll sabast ilma, aga sain omale uue uhke noa,” oli ta rahulolev, “küllap leian kusagilt uue saba või midagi muud sama head.”

Härra Jänes kalpsas tükk aega metsas ringi ja jõudis viimaks väikese vana meheni, kes oli süvenenud korvide punumisse. Ta tegi korve kõrkjatest, mille pures hammaste vahel katki. Mees tõstis pilgu ja piidles härra Jänest, kes hoidis suus nuga.

“Oo, palun, härra Jänes,” ütles ta, “kas sa oleksid nii lahke ja laenaksid mulle oma teravat nuga? Nii raske on hammastega kõrkjaid kätte ja parajasse suurusse saada.”

Jänesehärra andiski noa mehele. Mees hakkas sellega kõrkjaid lõikama, aga nuga läks plõksti pooleks.

“Oi, heldeke! Oi, heldeke!” hüüdis Jänes. “Mis ma nüüd teen? Mis ma nüüd küll teen? Sa lõhkusid mu ilusa uue noa ära!”

Väike vanamees ütles, et tal on väga kahju ja et ta ei teinud seda meelega.

Siis ütles jänesehärra: “Minul pole katkisest noast kasu, aga võibolla saad sina seda kasutada, isegi kui see enam päris terve ei ole. Tean, mida teha. Jäägu see nuga sulle, aga vahetuskaubana tahan saada üht sinu punutud korvi.”

Väike vanamees andiski Jänesehärrale korvi ja jänes hakkas läbi paksu metsa edasi minema.

“Jäin sabast ilma, aga sain noa. Jäin noast ilma, aga sain korvi,” ütles ta. “Küllap leian kusagilt uue saba või uue noa või midagi muud sama head.”

Härra Jänes kalpsas tükk aega paksus metsas, kuni jõudis viimaks lagendikule. Seal oli vana naine ametis salatilehtede korjamisega. Ta pistis korjatud salatilehed põlle sisse. Naine tõstis pilgu ja piidles korviga Jänesehärrat.

“Oo, kallis härra Jänes,” palus naine, “kas sa oleksid nii lahke ja laenaksid mulle oma korvi? Põlle seest pudeneb salat nii kergesti maha.”

Jänesehärra andiski talle korvi. Naine pani salatilehed selle sisse, siis aga kukkus korvil põhi alt ära.

“Oi, heldeke! Oi, heldeke!” kurvastas Jänes. “Mida ma nüüd teen? Mida ma nüüd küll teen? Sa lõhkusid minu uue ilusa korvi põhja ära!”

Vana naine ütles, et tal on väga kahju ja et ta ei teinud seda meelega.

Siis ütles Jänesehärra: “Tead, mis me teeme? Jätan selle katkise korvi sulle, aga vahetuskaubana tahan saada natuke salatit.”

Vana naine andis hea meelega Jänesele mõned lehed salatit ja too hüppas sellega edasi, mõeldes: “Sabast jäin ilma, aga sain noa. Noa kaotasin, aga sain korvi. Korvist jäin ilma, aga sain salatit.”

Jänesel oli kõht juba väga tühjaks läinud ja värske salat lõhnas nii hästi! Ta võttis ühe ampsu. See oli kõige parem asi, mis ta eluilmas maitsnud oli.

“Mis mul sellest, et ma sabast ilma jäin,” ütles ta, “leidsin midagi, mis mulle palju rohkem meeldib!”

Ja sellest päevast peale on jänesel lühike sabatutt. Pole olnud ka ühtki jänest, kellele see oleks korda läinud.

Kuni praeguseni pole olnud ka jänest, kellele ei meeldiks salatit süüa ja kes poleks täiesti õnnelik ja rahul, kui seda on palju.

🐰

Tagasi nimekirja