Kolm õde (Kristallist käik)

Itaalia muinasjutt

Elas kord naine, kellel oli kolm tütart. Kahel neist ei õnnestunud miski, kõik, mis nad ette võtsid, läks luhta.

Aga noorim, kelle nimi oli Nella, oli sündinud õnnetähe all ja ma olen üsna kindel, et juba sünnist saati oli kõik määratud talle kasuks tulema ja tema päralt olid erilised anded. Taevas andis talle oma valguse täiuse, Veenus võrreldamatu ilu, Armastus oma esimese noole väe ja Loodus võluvad kombed.

Iga töö, mis ta ette võttis, õnnestus ja kõik, mida ta tegema asus, läks korda. Seepärast kadestasid tema armukadedad õed teda samavõrra, nagu kõik teised armastasid ja talle head soovisid.

Tolle riigi kuningapoeg oli tütarlapse ilust nii lummatud, et abiellus temaga salaja. Selleks, et rutakat otsust mitte teistele kohe põhjendada, lasi kuningapoeg ehitada kristallkäigu kuningapaleest otse Nella elamisse. Siis andis ta tüdrukule võlupulbri ja juhendas: „Iga kord, kui sa mind näha tahad, puista natuke seda pulbrit kaminasse ja ma tulen tuhatnelja joostes mööda kristallkäiku sinu juurde.“

Olles niimoodi korraldanud, ei möödunud ühtki ööd, mil kuningapoeg poleks kristallkäigust sisse ja välja, edasi ja tagasi käinud, kuni viimaks õed, kes Nella tegevuse järel nuhkisid, tema saladusest teada said ja välja mõtlesid, kuidas sellele lõpp teha.

Et noorte armunute ühendus katkestada, läksid nad ja lõhkusid käigu mitmest kohast katki. Kui siis õnnetu õde pulbrit tulle puistas, et anda märku abikaasale, kes alati selle peale tema juurde tormas, vigastas kuningapoeg end lõhutud kristalli vastu nii tõsiselt, et teda oli hale vaadata.

Kuna ta ei pääsenud läbi, pöördus ta, nagu oleks peksa saanud, tagasi kuningakotta. Siis kutsus ta kõik linna arstid enda juurde, aga kuna kristall oli nõiutud, olid haavad ohtlikud ja inimlik abi kasutu. Kui kuningas seda nägi, kuulutas ta, ahastuses oma poja seisundi pärast, et see, kes printsi vigastused terveks ravitseb, saab, kui ta on naine, kuningapoja enesele abikaasaks, kui aga mees, siis poole kuningriigist.

Kui nüüd Nella, kes oli kuningapoja kaotamisest päris otsa jäänud, seda kuulis, maskeeris ta ennast, määrides oma näo tundmatuseni tumedaks ja läks õdede teadmata kuningalossi, et oma armastatut veel enne surma näha. Selleks ajaks oli päikese kuldne kera, mis taevastel väljadel veereb, läände vajunud, ja öö sai Nella kätte inimsööja maja lähedal metsas, kus ta ohu eest pääsemiseks puu otsa ronis.

Inimsööja istus koos oma naisega lahtise akna all laua ääres. Tühjendanud oma kruusid ja kustutanud tule, hakkasid nad lobisema, nii et Nella, kes oli neile päris lähedal, kuulis iga nende sõna.

Muude asjade hulgas ütles inimsööja naine mehele: „Kallis Karvik, räägi mulle uudiseid, mis maailmas toimub?“

Ja too kostis vastu: „Usu mind, kõik on karvapealt nii nagu ikka, käkaskuuti ja kõverdi.“

„Mis siis lahti?“ tahtis naine teada.

„Sellest tohuvabohust võib lõputult rääkida,“ vastas koletis, „kõneldakse lugusid, mis võivad meelemõistuse võtta, narridele saab osaks tunnustus, kelme hinnatakse, argpükse austatakse, röövleid kaitstakse, ausad inimesed ei lähe kellelegi korda. Aga kuna need asjad teevad vaid tuska, räägin parem, mis häda kuningapoega on tabanud. Ta lasi ehitada kristallkäigu, mida mööda käis kauni tütarlapse juures, aga mingil põhjusel, ma ei tea, kuidas, lõhuti käigu tee, nii et kui ta, nagu tavaliselt, käiku mööda läks, sai ta hirmsasti viga ja kuna verd seisma ei saa, ei ole tal enam pikka pidu jäänud. Kuningas on lubanud suuri asju sellele, kes tema poja terveks ravib, aga kõik see on tühi töö, nii et tal oleks kõige õigem hakata poisi lahkumiseks valmistuma.“

Kui Nella kuulis kuningapoja haigusest, valas ta kibedaid pisaraid ja mõtles endamisi: „Kes võis olla nii nurjatu, et rikkus teiste õnne ja meile nii palju südamevalu põhjustas?“

Aga kuna inimsööja naine edasi rääkis, oli Nella vait kui hiir ja kuulas.

„On see võimalik,“ päris inimsööja naine, „et sellega on vaese kuningapoja elu siinilmas lõppenud, sest et sellele tõvele mingit ravi ei leidu?“

„Kuula, naisuke,“ kostis inimsööja, „tohtritel ei ole ravi haigustele, mis pole sellest ilmast. See pole palavik, mida rohtude või toitudega alla võtta, need pole tavalised haavad, mis vatti ja määret vajavad, sest nõidus lõhutud klaasil mõjub samuti nagu sibulamahl noolte raudotstel, mis teeb haava ravimatuks. Ainult üks asi saab ta elu päästa, aga ära parem küsi, mis see on!“

„Ütle ometigi, kallis vana Pikk-kihv,“ hüüdis hiiglase naine, „ütle, või ma ei saa rahu ega lõpeta sult selle kohta pärimist!“

„Olgu peale,“ ütles hiiglane, „ma ütlen, kui sa tõotad, et seda ühelegi elavale hingele ei räägi, sest see tooks hukatust meie majale ja hävitaks meie elu.“

„Ära karda, kallis, armas meheke,“ vastas naine, „ennem kasvavad sigadele sarved, inimestele sabad ja mutid hakkavad nägema, kui üks sõna üle minu huulte tuleb.“ Ja seda öelnud, pani ta ühe käe teisele ja vandus.

„Tea siis,“ ütles inimsööja, „et kogu taeva all ega maa peal pole midagi, mis võiks kuningapoja surma püünisest päästa, peale meie rasva. Kui tema haavu sellega võida, on võimalik tema hinge, mis on juba oma ihulikust hoonest lahkumas, peatada.“

Nella, kes seda kõike pealt oli kuulnud, lasi neil jutu lõpuni rääkida, et siis puu otsast alla ronida ja südant rindu võttes hiiglaste majauksele koputada, hüüdes: „Ah, kulla kodakondsed, palun kaastunnet. Aidake vaest olendit, kelle saatus on omalt maalt lahkuma sundinud ja jätnud ilma inimeste hoolest ja kes on jäänud siin metsas pimeda öö ja külma kätte.“

Niimoodi nuttes ta muudkui kopsis ja kopsis vastu ust.

Seda kõrvulukustavat kopsimist kuuldes kavatses inimsööja naine talle pool leivakääru visata ja siis minema saata. Aga inimsööja, kes himustas inimliha rohkem kui orav pähkleid, karu mett, kass kala, lammas soola ja eesel aganaid, ütles oma naisele:

„Kutsu see vaeseke sisse, sest kui ta väljas magab, võib mõni hunt ta nahka panna.“

Naine tegi viimaks ukse Nellale lahti. Mees teeskles heldust, ise salamisi mõeldes, et tüdrukust saab talle neli head suutäit.

Aga õgard arvestab ühtmoodi, peremees teisiti, sest inimsööja ja tema naine jõid veini ja jäid kaunis napsisteks. Kui nad magama heitsid, võttis Nella kapist noa ja tegi neile hetkega lõpu peale.

Kogus siis rasva pudelisse ja läks otse kuningakotta. Seal esitles ta end kuningale ja lubas, et võib printsi terveks ravida. Selle peale sai kuningas üliväga rõõmsaks ja viis ta poja kambrisse. Kohe, kui Nella oli kuningapoega rasvaga võidnud, kasvasid haavad kinni, jätmata armigi.

Seda nähes ütles kuningas oma pojale: „See tubli tütarlaps väärib tasu, mis ma lubasin, mis tähendab, et sa pead temaga abielluma.“

Aga kuningapoeg vastas: „Pole lootustki, sest mul pole mitut südant, mida mitme vahel jagada. Minu süda on juba ära antud ja kuulub teisele naisele.“

Seda kuuldes kostis Nella: „Sa ei tohiks rohkem mõelda sellest, kes sulle nii palju häda on põhjustanud.“

„Minu häda põhjustasid tema õed,“ vastas kuningapoeg, „ja seda peavad nad kahetsema.“

„Armastad sa siis teda nii väga?“ küsis Nella.

Ja kuningapoeg vastas: „Rohkem kui oma elu.“

„Kallista siis mind,“ ütles Nella, „sest mina olen sinu südameleek.“

Nella palus tuua kausiga vett ja pesi oma näo puhtaks. Niipea kui tahm oli ära uhatud, lõi päike särama. Ja kuningapoeg, tundes Nella ära, surus ta oma südame vastu ja tunnistas oma naiseks.

💎

Tagasi nimekirja