Kitsenägu

Itaalia muinasjutt

Inimene  leiab igale pahateole mingi õigustuse – olgu ajendiks solvumine, sunnitud vajadus, pimestav armastus või viha, mis rahu ei anna. Aga tänamatus ja üleolevus on miski, millele pole vabandust ega õigustust, seetõttu on need pahedest kõige hullemad, sest kuivatavad kaastunde, kustutavad armutule, äratavad meelehärmi ja sulevad tee küllusele. See tuleb välja ka loost, mida ma teile kohe jutustan.

Talupojal nimega Masaniello oli kaksteist tütart, kes olid ilusad nagu oreliviled. Mees läks igal varahommikul päevatöölisena ametisse ja tegi rasket kaevamistööd. Teenistusega suutis ta vaevu oma lapsukesi nälga suremast hoida.

Ühel päeval kaevas ta juhtumisi suure mäe jalamil, mis oli justkui valvur teistele mägedele, ulatudes pilvedesse, et näha, mida taevas tehakse, ja nii sügavate koobastega, et isegi päike pelgas sinna siseneda. Sellest koopast tuli roheline sisalik, kes oli suur nagu krokodill, ja vaene mehike oli nii hirmul, et tal polnud jõudu ära joosta, kartes, et see kole elukas kugistab ta alla ja lõpetab tema elupäevad. Aga sisalik ütles: „Ära karda, tulin sulle head õnne tooma.“

Kui Masaniello seda kuulis, langes ta põlvili ja lubas: „Emand Mis-teie-nimi-ongi, olen täiesti teie võimuses. Olge armuline ja halastav vaese mehe vastu, kellel on lisaks naisele veel kaksteist suud toita.“

„Just sel põhjusel,“ ütles sisalik, „tulingi ma sinu teenistusse, nii et too mulle homme hommikul oma noorim tütardest ja ma kasvatan teda nagu oma last ja armastan nagu oma elu.“

Seda kuuldes oli vaene isa suures segaduses. Taibates, et sisalik palub temalt tütart ja pealegi talle kõige armsamat, arvas isa, et roomajal on kurjad plaanid ja tal on himu laps nahka pista.

Siis ütles ta endale: „Kui ma annan talle oma tütre, annan talle oma hinge. Kui ma keeldun, võib mind tabada ebaõnn. Kui ma talle alistun, kaotan südame, kui keeldun, võivad sellel olla kurvad tagajärjed. Kui ma soostun, võtab ta osa minust, kui keeldun, võib ta mult võtta kõik. Mida teha? Mida otsustada? Milline abinõu leida? On vast õnnetu päev! Milline häda mulle küll taevast kaela langes!“

Samal ajal, kui mees niimoodi rääkis, ütles sisalik: „Mõtle kiiresti ja tee, mida ma sulle ütlen. Sest nii olen ma otsustanud ja nii saab olema.“

Masaniello, kuuldes seda lauset, oskamata kellegi poole pöörduda, naasis koju kaunis kurvameelsena, ja tema naine, nähes mehe pead kõlkumas nagu tõbisel, õlad längus nagu haavatul, ütles talle: „Mis sinuga juhtus, kulla mees? Kas sa tülitsesid kellegagi? On sinu kohta vangistuskäsk välja antud? Või on eesel ära surnud?“

„Mitte midagi sellist,“ ütles Masaniello, „aga sarviline sisalik on mulle hirmu peale ajanud, sest soovib endale meie noorimat tütart. Mul käib pea ringi. Ma ei suuda otsustada. Ühelt poolt sunnib mind armastus, teiselt poolt vastutan ma pere eest. Ma armastan Renzollat südamest, aga kõigi teie heaolu on mulle tähtis. Kui ma ei anna sisalikule seda osa oma südamest, võib meid tabada needus. Anna mulle nõu, kallis naine! Mida küll teha?“

Kui naine seda kuulis, ütles ta: „Kes teab, kulla mees, äkki on see õnnesisalik, kes meile hea elu toob? Kes teab, äkki aitab see sisalik meie hädad lõpetada? Kui sageli, kui meil peaks olema kotkapilk, et märgata õnne, mis meile otse sülle jookseb, on meil aga silmad kinni ja käed krampis, kui me peaksime sellest kinni haarama. Nii et tee, nagu ta palub, sest süda ütleb mulle, et meie väiksekest ootab õnnelik saatus!“

Need sõnad lohutasid Masaniellot ja järgmisel hommikul, kohe kui päike oma kiirtevihuga tõi taevasse valguse, mida öised varjud olid tumendanud, võttis ta tütrekesel käest kinni ja viis koopa juurde. Siis tuli sisalik välja ja, võtnud lapse, andis isale kotitäie münte, öeldes: „Mine nüüd ja ole õnnelik, sest Renzolla on leidnud enesele uue hea elu ja õnneliku saatuse.“

Masaniello tänas suures rõõmus sisalikku ja läks koju. Seal oli piisavalt raha kõikidele tütardele, kui nad peaksid abielluma, ja jäi veel üle neile enestelegi, et vanuigi rügamisest pääseda.

Sisalik ehitas Renzollale kõige kaunima palee ja kasvatas ta üles sellises luksuses ja uhkuses, mis oleks iga kuninganna silmad pimestanud. Tal polnud millestki puudu. Ta sõi, mida tahtis, oli riides nagu printsess. Tema kaasakonnas oli sada toatüdrukut ja sellise hoolitsusega kasvas ta tugevaks ja õitsevaks.

Juhtus, et kuningas oli neis paikades jahti pidamas, jäi öö kätte ja kui ta seal seisis ja ringi vaatas, teadmata, kuhu puhkama heita, nägi ta paleest küünlavalgust paistmas. Niisiis saatis ta ühe oma teenritest peavarju küsima. Kui teener paleesse jõudis, ilmus tema ette sisalik kauni haldja kujul, kes sõnumit kuuldes teatas, et valitseja on teretulnud ja ei pea millestki puudust tundma. Seda vastust kuuldes läks kuningas paleesse ja sai luksusliku vastuvõtu osaliseks. Sada paaži tuli teda tervitama, sada järgmist paaži tõid nõud lauale, veel sadakond musitseeris. Aga eelkõige teenindas kuningat Renzolla ja serveeris talle juua sellise graatsiaga, et kuningas tundis rohkem armujoovastust kui veini maitset.

Olles nii lahkesti võõrustatud, tundis kuningas, et ei suuda Renzollata elada, ja pöördus haldja poole, paludes Renzollat endale naiseks. Selle peale haldjas, kes soovis tüdrukule üksnes head, mitte ainult et nõustus, vaid andis talle ka kaasavaraks seitse miljonit kuldnat.

Kuningas, rõõmustades sellise õnne üle, lahkus koos Renzollaga, kes suhtus üsna upsakalt haldjasse ja ka kuningasse, läks oma noore abikaasaga minema üleolevalt ja ühtki head sõna lausumata.

Nähes sellist tänamatust, tahtis haldjas talle õppetunni anda ja soovis, et tüdruk muutuks näost kitse sarnaseks.

Vaevalt oli ta selle soovi välja öelnud, kui Renzolla suu venis välja, selle ümber tekkis kitsehabe, lõualuud tõmbusid kokku, põsed läksid karvaseks, palmikutes juuste asemele ilmusid teravatipulised sarved.

Vaene kuningas jahmus seda nähes, mõistmata, kuidas sai juhtuda, et selline kaunitar niimoodi muutus. Kaeblikult ohates ja nuttes hüüdis ta: „Kuhu said need kiharad, mis mind köitsid? Kus on need silmad, mis mind võlusid? Pean ma tõesti kitsega abielus olema? Ei, seda ei suuda mu süda taluda!“ Ja niipea, kui nad paleesse jõudsid, saatis ta Renzolla koos toatüdrukuga kööki, andes kummalegi kümme linavihku kedrata, öeldes, et töö peab nädala lõpuks valmis saama.

Kuningale kuulekas toatüdruk hakkas lina kraasima, sättides seda koonlavarrele, keerutades värtnat, kerides ja töötades lakkamatult, nii et laupäeva õhtuks oli töö lõpetatud. Aga Renzolla, kes oli haldja juures hea eluga harjunud ega mõtelnudki tööd teha, viskas lina aknast välja, öeldes: „Kena küll kuningast anda mulle selline ülesanne! Kui ta tahab enesele särke, eks siis ostku, ärgu arvaku, et on mind rentslist üles korjanud. Ärgu unustagu, et ta sai minuga koos seitse miljonit kuldnat ja et mina olen tema naine, mitte teenija. Ka mina pean teda eesliks, kui ta mind niimoodi kohtleb!“

Aga kui laupäeva hommik kätte jõudis, haaras Renzollat hirm, nähes, et toatüdruk oli oma osa linast ära kedranud. Nii läks ta haldjalossi ja rääkis oma õnnetust saatusest. Haldjal läks hädasolevat tüdrukut nähes süda haledaks. Ta embas teda armastusega ja andis kotitäie kedratud lina, et see kuningale viia ja näidata, milline tubli ja töökas naine ta on. Renzolla võttis iseenesest mõistetavalt koti ja ühegi sõnaga tänamata läks kuningakotta; see suhtumine ei jäänud haldjale märkamata.

Kui kuningas oli kedratud lina kätte saanud, andis ta kaks koerakest, ühe Renzollale ja teise teenijannale, käskides neid toita ja kasvatada. Toatüdruk toitis oma koerakest leivaraasukestega ja kohtles õrnalt ja armastavalt nagu last, aga Renzolla nurises, öeldes: „On vast lugu! Kas mina pean tõesti koera sugema ja passitama?“ ja ta ajas koera uksest välja ega mõtelnud tema peale enam.

Mõne kuu pärast küsis kuningas koerte järele, mille peale Renzolla jooksis ehmunult jälle haldja juurde, kelle lossi väravas valvas vana mees.

„Kes sa oled?“ küsis mees. „Ja mida sa tahad?“

Renzolla, kuuldes teda enda poole viisakusetult pöördumas, vastas: „Kas sa mind siis ära ei tunne, vana kitsehabe?“

„Miks nii üleolev?“ küsis valvur. „Pada sõimab katelt. Mina olen tõesti kitsehabe! Aga sina oled veel rohkem ja see on sulle ülbuse eest paras palk. Oota vaid, sa ninakas tüdruk, kohe saad näha, kuhu üleolevus ja häbematus sind on viinud!“

Seda öelnud, jooksis valvur oma tuppa ja, toonud sealt peegli, sättis selle Renzolla ette, kes, nähes oma koledat karvast palet, oli surmani ehmunud. Tema kohkumus oma muutunud nägu nähes oli kirjeldamatu.

Selle peale ütles vana mees talle: „Sa peaksid meeles pidama, Renzolla, et oled talupidaja tütar ja et haldjas kasvatas sind kuningannaks. Aga sul – viisakuseta, kombetu ja uhke, nagu sa oled – pole mingit tänulikkust selle teene eest ega ole sa ka pisimatki lahkust ega armastust teiste vastu üles näidanud. Sa oled ise oma hädas süüdi, seetõttu sul selline nägu ongi! See on sinu tänamatuse tulemus, sest haldja nõidumine muutis mitte ainult sinu nägu, vaid ka seisust. Aga kui sa võtad hallhabeme nõu kuulda, otsid sa endas üles headuse, lahkuse ja puhta südame ning siis on sul lootust, et su välimus muutub kooskõlas su sisemusega.“

Renzolla, kes oli valusasti puudutatud ja tundis, et valvur on naelapea pihta tabanud, võttis vanamehe nõu kuulda. Tasapisi muutus ta leebemaks ja heatahtlikumaks.

Haldjas nägi seda ja aitas taastada tema endise välimuse, mässis Renzolla rõivaisse, mis olid kullast rasked, pani ta uhkesse tõlda, mida saatsid teenrite hulgad, ja viis ta kuninga juurde tagasi. Nähes Renzollat muutunud välimusega ja lugedes tema silmist lahkust ja õrnust, tundis kuningas tema vastu suurt armastust ja andestas naisele tema eksimused.

Nii elas Renzolla õnnelikult, armastades oma meest, austades haldjat ja näidates tänulikkust vana mehe vastu, olles omast kogemusest õppinud, et headus ja lahkus on alati olulisemad kui ilu ja rikkus.

🐐

Tagasi nimekirja