Kaval-Ants ja vanapagan

Eesti muinasjutt

Kunagi  ammusel ajal läks Vanapagan kõrtsi omale teenrit otsima. Nägi teiste seas ühte, kes talle meeltmööda oli, iseäranis sellepärast, et ta teistest kõrtsis olijatest kõige rohkem lobises.

Astus siis selle mehe juurde ja hakanud kaupa tegema. Teinud nad omavahel lepingu, et kumb kumbagi pahandada ei tohi, ei peremees poissi ega poiss peremeest. Ja kui üks teist ikkagi pahandab, siis võib teisele vastu nina lüüa.

Vanapagan teinud head liigud ja viinud uue teenri kohe oma koju. Poisi nimi olnud Ants. Poiss saanud aru küll, et see vanapagan on, kes teda omale teenriks tahab saada, aga mõtelnud: mis ta ikka mehele teeb, ja läinud.

Kohe esimesel päeval läinud nad metsa kuuski koos juurtega koju tooma, et neid maha istutada. Kui nad metsa saanud, hakanud Vanapagan kohe palgijämedusi puid maast üles kiskuma. Ants mõtelnud: mis mina nüüd teen? Kohe tulnud tal aga hea nõu pähe ja ta haaranud kisendades kahe käega kõhust kinni ja visanud ennast pikali maha. Vanapagan küsinud kohe osavõtlikult: „No Ants-poega, mis sul nüüd on?“

Ants kostnud: „Mul lõid praegu kanged valud kõhtu, ei või enam sugugi liigutada.“

Vanapagan ütelnud: „Kui lugu nii on, siis võid seni pikutada, kuni ma kuused üles katkun.“ Ja nüüd vaadanud Ants naerdes maast, kuidas Vanapagan kuuski üles tirinud, nõnda et hambad olnud risti suus. Kui koorem viimaks valmis saanud, sidunud Vanapagan nad jämeda ahelaga kokku ja käskinud Antsu tulla ja vedama hakata.

Poiss kostnud: „Ei, peremees, sina pead ikka ees käima ja mina lükkan tagant järele.“

Vanapagan kostnud kohe: „Jah, Ants, see on õigus, ma pidin peaaegu ära unustama, et ma peremees olen.“

Võtnud siis ise ketiotsa õla peale ja käskinud Antsu tagant lükata. Ants läinud aga koorma taha ja karanud kuusekoorma peale, hoidnud kahe käega okstest kinni ja naernud seal Vanapaganat, kes nii koormat tirinud, et habe auranud.

Saanud nad tüki maad ära käia, ütelnud Vanapagan: „Ants-poega, tõuka aga tugevasti, küll on raske tõmmata.“

Ants ei pannud aga Vanapagana rääkimist sugugi tähele, vaid hakanud omaette lugema: „Üks, kaks, kolm.“

Saanud ta juba mõne kümne ära lugeda, küsinud Vanapagan: „Mis sa loed seal, poega?“

Ants kostnud viivitades: „Ei ole suuremat midagi, aga üks hea kamp hunte tuleb meile metsast järele!“

Vaevalt saanud Ants sõna suust lõpetada, kui Vanapagan nii kiiresti punuma pannud, et maa põrunud, ega olnud enam aega natukestki üle õla tagasi vaadata. Sedaviisi tormanud ta kuni koduni. Suure hooga ei olevat ta enam aega saanud ette vaadata, sellepärast põrganud vastu kambri nurka ja löönud pea ära. Ants toonud aga külma vett, valanud talle pähe ja varsti olnud Vanapagan jälle püstijalu.

Vanapagan küsinud Antsu käest: „Kuidas sa oma haige kõhuga siia said?“

Ants kostnud: „Ega ta lihtne ei olnud, tegi ikka suurt valu küll, aga mis sinna parata, pidin ära kannatama.“

Teisel päeval mõõtnud Vanapagan kolm tünni otra välja ja käskinud Antsul need õllekööki viia ja kolme päevaga õlleks teha ning lubanud ise kolmandal päeval proovima tulla.

Ants kostnud aga: „Ma nikastasin eilse kiire jooksu peal jala ära, ei või sugugi kõndida, veel vähem otra kanda.“

Vanapagan uskus ka seda juttu, võttis siis ise odrad selga ja viis õllekööki. Ants kõmpis longates järel.

Kui Vanapagan õlleköögist ära läks, mõtles poiss: „Kuidas ma need kolm tünni otri ometi kolme päevaga õlleks jõuan valmistada?“

Ei muud midagi, Ants rakendas hobuse vankri ette, pani odrad peale, viis need linna ja müüs ära ning ostis õlle asemele mitu tünni tõrva ja tõi õllekööki.

Kolmandal päeval tuli Vanapagan õllekööki õlut maitsma, võttis ühel tõrvatünnil punni pealt ära, tõstis suu äärde ja jõi ühe sõõmuga tühjaks ning ütles pärast seda: „Ah, küll oli hea õlu, hambad võttis päris naksuma; niisugust head õlut ei ole ma enne kunagi saanud.“

Jõudnud kätte heinaaeg, Vanapagan ja Ants läinud heinale. Vanapagan võtnud heinariistaks peitli ja Ants vikati; Vanapagan nühkinud peitliga, Ants niitnud vikatiga. Söömise juures näppas aga Vanapagan Antsu eest paremad ja rasvasemad tükid ära ning jättis Antsule koorukid ja paljad kondid närida. Ants leidis aga selle vastu varsti nõu. Kui nad niitma olid läinud, võttis Ants vikati varre otsast ära ja niitis palja varrega.

Vanapagan küsis selle peale: „Ants, mis sa nüüd teed, sa ei niida ju mitte ühtegi heina maha?“

Ants vastas: „Kas siis peremees selle üle pahane on?“

„Ei ole,“ kostis vanapoiss, „ma niisama küsisin.“

Aga kui nad sööma läksid, jäi ka Antsule paremaid palukesi.

Viimaks sai Vanapaganal niitmisest isu täis ning ühel päeval ütles ta Antsule: „Ants-poeg, nüüd heidame magama ja laseme tööriistadel ise töötada.“

Ants oli ka sellega nõus ja nad panid igaüks oma tööriista oma põllulapi juurde ja heitsid ise magama.

Kui Ants kuulis, et Vanapagan juba norskab, tõusis ta üles, võttis vikati ja niitis oma põllulapil heina maha, pistis vikati jälle oma vana koha peale püsti ja heitis magama.

Kui Vanapagan üles ärkas ja leidis, et Antsu tööriist oma töö on ära teinud ja tema oma veel lillegi ei ole liigutanud, sai ta pahaseks, võttis tööriista, murdis puruks, läks kolme tee ristile ja vilistas tugevasti. Siis kogunes väikseid sinise- ja punasevatilisi poisikesi lugemata palju kokku, kõikidel olid vikatid ja rehad seljas ja nad hakkasid kõik Vanapagana käsu peale otsekui sipelgad heina niitma ja riisuma.

Vanapagan ütles Antsule: „Ants-poeg, hakkame nüüd jõudu katsuma, kumb meist õige kõvem on.“

Ants vastas: „Sa ei maadle minu vanema vennagi vastu, kus sa siis veel minuga võid maadlema tulla.“

Vanapagan ütles: „Kutsu aga oma vanem vend siia, küll sa näed, kuidas ma ta maha viskan kui jahukoti.“

Ants läks metsa ja meelitas karu välja, Vanapagan läks karule vastu ja ütles: „Ära mõmise midagi, võtame ilusti ümbert kinni ja vaatame, kumb võidab.“

Aga kus karul enam aega ilusti võtta oli, rabas Vanapaganal küüntega jalgadest kinni ja kriimustas teda hirmsasti. Ants vaatas aga võsast ja naeris Vanapagana rumalust. Suure vaeva ja poole hingega pääses ta veel karu käest.

Kui Ants tema juurde tuli, ütles ta: „See ei olnud kellegi mees, tükkis peris tülli, tahtis mind oma küüntega puruks kiskuda. Hakkame parem võidu jooksma.“

Ants vastas: „Peremees, sa ei jookse minu nooremagi venna vastu, kuidas sa siis veel minuga tahad võidu jooksma hakata.“

Vanapagan ütles: „Too aga oma noorem vend siia, küll sa näed, et ma tast mööda jooksen.“

Ants oli aga enne võsast jänese pesa leidnud, ta läks nüüd metsa ja ajas jänese välja.

Kui jänes Vanapagana juurde jõudis, ütles Ants: „Peremees, jookse nüüd, see on mu noorem vend.“

Aga Vanapagan ei saanud kohe hoogu üles, kui jänes tema juurde jõudis. Tüki aega keerutas ta koos jänesega ringi, tahtis nii viimaks looma ära väsitada, aga ta kukkus ninali maha. Jänes tormas selle ajaga tolmates metsa, kuni Vanapagan jälle ennast püsti upitas.

Nüüd läksid nad võidu kive viskama. Ants püüdis aga enne kodust varblase kinni ja pistis käisesse.

Vanapagan viskas oma kivi esimesena, see lendas nii kõrgele, et kivi enam näha polnud, ja pool päeva võttis enne aega, kuni see tagasi maha kukkus.

Nüüd võttis ka Ants omakorda kivi pihku ja keerutas ümber pea; keerutades laskis ta aga varblasel varrukast välja lennata ja jättis kivi pihku.

Vanapagan ei saanud aga pettusest midagi aru ja nii ootasid nad kolm päeva kivi tagasitulekut. Kui kivi ka kolmandal päeval tagasi ei kukkunud, arvas Vanapagan, et ju ta siis kuskile pilve peale on pidama jäänud.

Nüüd tõi Vanapagan kambrist suure nuia välja ja ütles: „See nui on mul isaisalt päritud ja peab ka mu lastelastele päranduseks jääma; viskame nüüd sellega, et viimaks näha saame, kumb meist kõrgemale viskab.“

Vanapagan viskas jälle esimesena, nii et nui lausa pilvede ligi vuhises. Nüüd tuli Antsu kord kätte. Ta võttis nuia otsapidi pihku ja katsus tõsta, aga ei jõudnud liigutadagi, Vanapagan sundis aga ruttu viskama.

Ants ütles: „Ei, peremees, ma ootan seni, kui see eemal olev pilv meie kohale jõuab, siis viskan ma nuia sinna üles selle serva peale.“

Kohe kui Ants oma jutu lõpetas, kargas Vanapagan kahe käega nuia otsa kinni ja ütles: „Ei, Ants-poeg, ära viska ühti, ma ei taha oma heast nuiast ilma jääda, see peab mu lastelastele päranduseks jääma.“

Rukkilõikuse aeg jõudis kätte. Vanapagan küsis Antsult: „Noh, poega, kas sa esimesena oma poole ära lõikad või pärast?“

Ants kostis: „Ma lõikan esimesena.“

Vanapagan oli ka sellega rahul ja Ants läks rukist lõikama, lõikas poole kõrrest pealtpoolt rukki ära ja jättis alumise poole kõrsi Vanapaganale lõigata. Talvel sõi Ants puhast leiba ja Vanapagan pidi kõlkaleivaga ja kõrrepudruga rahul olema!

Naeri korjamise ajal ütles Vanapagan Antsule: „Ega ma sind enam ennast nii petta ei lase kui rukkilõikuse ajal. Nüüd võtan mina pealmised pooled omale,“ ja lõikas kõik naerilehed omale. Ants kiskus naerid üles ja sõi neid, aga Vanapagan pidi lehtedega rahul olema. Jällegi oli Antsu võit!

Vanapagan tegi ka sepatööd, tagus rauda katki ja sulatas jälle kokku, aga Antsule ei näidanud, kuidas rauda uuesti kokku sulatada. Ants proovis küll igat moodi, aga ei saanud kuidagi rauda kokku sulatada. Vanapagan naeris aga Antsu peale ja oli selles tükis temast targem. Ants proovis ka seda kavalusega tema käest välja petta.

Kord oli vanakoll kodust ära ja kui ta koju tuli, läks Ants talle vastu ja ütles: „Peremees, nüüd on mul raua sulatamine selge.“

Vanapagan vastas ruttu: „Ants-pojuke, kas sa viskasid siis liiva raua vahele?“

Ants läks nüüd sepikotta, lõõtsutas raua punaseks, viskas liiva peale ja tagus kokku. Nii saigi ta ka selle töö selgeks.

Vanapagan oli nüüd Antsu peale nii vihane, et tahtis tast kuidagi lahti saada. Sellepärast küsis ta õhtul Antsult, kuhu too ööseks magama heidab.

Ants kostis: „Kus ma mujale heidan kui ahju peale.“

Heitis aga ise hoopis ahju taha magama.

Öösel võttis Vanapagan suure nuia ja virutas sellega hea põraku ahju peale. Ahju peal olid aga vanamoori piimapütid ja ta lõi need kõik kolinal ümber.

Kui Ants kolinat kuulis, hüüdis ta ahju tagant: „Peremees, mis sa nüüd teed, kas tahtsid mu elu endale võtta?“

Vanapagan vastas: „Ei, Ants, ma hirmutasin prussakaid.“

Teisel õhtul küsis ta jälle: „Ants-poeg, kus sa täna öösel magama heidad?“

Ants vastas: „Kus ma mujale heidan, kui müüritud istmele reheahju ees.“

Läks aga ise hoopis ahju taha. Öösel virutas Vanapagan kõva paugu nuiaga müüritud istmele reheahju ees.

Ants küsis aga ahju tagant: „Peremees, mis sa nüüd teed, kas tahtsid mu elu endale võtta?“

Vanapagan kostis aga: „Ei, Ants, ma hirmutasin kassi!“

Kolmandal õhtul küsis ta jälle Antsult nagu ennegi, Ants vastas: „Täna õhtul heidan ma ahju peale,“ heitis aga ahju ette müüritud istmele.

Öösel virutas Vanapagan jälle tugeva paugu nuiaga ahju peale ja Ants hüüdis: „Peremees, mis sa nüüd teed, kas tahtsid mu elu endale võtta?“

Vanapagan kostis nagu ennegi: „Ei, poeg, ma hirmutasin kassi.“

Kui Vanapagan nägi, et ta sel kombel Antsust lahti ei saa, võttis ta nõuks rahakotiga ära põgeneda ja Ants maha jätta. Tal oli nurgas kolmest punase ruuna nahast tehtud rahakott. Ants sai aga tema nõu teada ja puges õhtul rahakotti.

Öösel tuli Vanapagan, rabas suure hooga rahakoti selga ja pistis jooksma. Kui ta nõnda juba mitu penikoormat ära jooksnud oli ja väsimus peale tuli, viskas ta rahakoti põnsatades maha ja ütles: „See oli nüüd alles pikk ja kiire teekond! Kust Ants nüüd siia saab!“

Ants tuli aga kotist välja ja ütles: „Peremees, nüüd tahtsid mul jooksmisega naha seljas päris palavaks ajada.“

Nüüd ei olnud Vanapaganal enam midagi parata, maksis Antsule tellitud palga ilusasti kätte, rahakott sai aga põhjani tühjaks ja nii jäi ta vaeseks kui kirikurott. Ants läks ja ostis omale talukoha ning hakkas selle peremeheks.

Ühel külmal talvisel päeval raius Ants metsas puid, Vanapagan tuli tema juurde ja küsis: „Mis sa teed siin, pojuke?“

Ants kostis: „Käsi soendan.“

Vanapagan ütles: „Mu käed külmetavad ka õige kangesti, lase ma soendan ka.“

Ants ajas kiiludega suurele pakule prao sisse ja käskis Vanapaganat käsi sinna vahele pista. Vanapagan pistis sõrmed prao vahele ja Ants kangutas kiilud vahelt ära, nõnda et Vanapagana käed sinna lõksu jäid. Vanapoiss palus Antsu, et see teda lahti laseks. Ants lubas seda teha, aga mitte muidu, kui Vanapagan talle selle eest koti kulda toob. Selle lubaduse saanud, laskis Ants ta priiks.

Vanapagan oli nüüd nii vaene mees, et ta enam kuskilt isegi süüa ei saanud. Suure nälja pärast tuli ta Antsu juurde suutäit paluma. Ants lubas talle süüa anda, aga mitte muidu, kui jäägu Vanapagan talle karjaseks. Vanapagan jäigi.

Aga kui ta juba mõne päeva karjas ära oli käinud ja süüa saanud, muutus ta laisaks, ajas loomad karjamaale ja heitis ise lahtise väravaaugu ette magama.

Oli väga palav ilm, loomad hakkasid jooksma ja tormasid lahtisest väravast välja kodu poole ja sõtkusid magajal Vanapaganal kõhu peal, nii et ta püsti kargas ja metsa minema jooksis. Sellest ajast peale pole Vanapaganat enam kunagi nähtud.

🧑👹

Tagasi nimekirja