Miks koerad üksteist nuusutuvad?

Portugali muinasjutt

Kord  korraldasid koerad ühise õhtusöögi. Kõik koerad olid kutsutud ja kõik võtsid ka kutse vastu.

Seal olid suured koerad ja väikesed koerad ja keskmised koerad. Seal olid mustad koerad ja valged koerad ja pruunid koerad. Ja hallid koerad ja kollased koerad ja laigulised koerad.

Olid pika sabaga koerad ja lühikese sabaga koerad ja isegi ilma sabata koerad. Olid teravaotsaliste kõrvadega koerad ja suurte laperdavate kõrvadega koerad. Olid pika ja peenikese ninaga koerad ja lühikese lömmis ninaga koerad. Kõik need koerad tulid peole.

Pidusöök oli põhjalikult ette valmistatud. Kõik oli hoolikalt läbi mõeldud. Igasugused maiuspalad olid kokku otsitud ja laotatud mere kaldale kaljudele. Sillerdava veega ojast sai juua. Päike paistis ja puhus kerge, pehme tuuleke. Kõik paistis täiuslik.

Aga peole oli tulnud ka üks kuri ja rahulolematu vana koer. Räägitakse, et see oli kollane koer. Talle ei kõlvanud kunagi miski.

Alati, kui tema peole läks, oli seal midagi viltu. Mõnikord oli liiga vähe süüa, teinekord liiga palju. Mõnikord olid soojad toidud liiga kuumad, nii et kõrvetasid suu ära, teinekord olid külmad road liiga külmad, nii et tekitasid seedehäireid. Alati oli midagi valesti.

Aga sellel pidusöögil polnud liiga vähe ega liiga palju süüa. Soojad road olid parasjagu soojad, külmad parasjagu külmad. Kõik paistis just selline, nagu olema peab.

„Kui hästi kõik maitseb!“ märkis suur must koer viisakalt suutäite vahel.

„Kõik on nii parajalt maitsestatud,“ lisas mustade täppidega valge koer haukamiste vahel, mis olid ilmselgelt liiga suured, et olla kombekad.

See oli õnnetu märkus. Pahur kollane koer kuulis seda. Ta märkas kohe, et suur rasvane kont, mida tema järas, polnud pipraga maitsestatud.

„Palun, kas keegi ulataks mulle pipart?“ küsis ta.

Kõik mustad ja valged, pruunid ja kollased ja hallid ja laigulised koerad vajusid üksteisele otsa, üritades leida pipart, mida ulatada. Aga sellel pidusöögil ei olnudki üldse pipart!

„Ma ei saa suutäitki süüa, enne kui olen pipart saanud,“ nurises kollane koer.

„Lähen linna ja toon,“ ütles üks koer. Keegi ei tea, kes neist kõigist.

Koer, kes läks linna pipra järele, ei tulnudki tagasi. Keegi ei saanud teada, mis temaga juhtus.

Ja sellest ajast peale on nii, et iga kord, kui kaks koera kokku saavad, nuusutavad nad teineteise üle. Kui üks neist peaks olema see koer, kes linna pipra järele läks, oleks temal vürtsi lõhn kindlasti küljes.

🐕🐩🦮🐕‍🦺