Tag Archive: muinasjutt

Unehaldjas

september 4, 2020 11:58 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Maailmas pole kedagi, kes teaks nii palju lugusid nagu unehaldjas või kes oskaks neid nii hästi jutustada. Õhtul, kui lapsed istuvad oma toas väikeses tugitoolis või on juba voodis, tuleb ta tasakesi nende juurde, sest ta käib sokkide väel, avab ilma vähimagi helita ukse ja viskab neile silma natukene peenikest uneliiva, millest on juba küllaga selleks, et lapsed ei suuda enam silmi lahti hoida – niisiis ei näe nad teda. Siis hiilib ta laste selja taha ja

Karupoeg (adõgee muinasjutt)

juuli 9, 2020 2:23 p.l. Published by

Muinasjutt raamatust: «Eesti rahvaste nelikümmend muinasjuttu – Сорок сказок народов Эстонии» Elasid kord eit ja taat. Nad olid väga vaesed. Nende ainsaks rõõmuks oli nende väike poeg. Kord läksid eit ja taat hirssi koristama. Nad võtsid poisikese kaasa. Mähitult panid nad lapse hälli ning jätsid ta põllu ühte otsa. Ise hakkasid teisest otsast hirssi koristama ja leppisid nii kokku, et kumb enne jõuab koristamisel hälli juurde, see korraldab esimesena last. Tegelikult läks aga teisiti: hälli juurde jõudes polnudki selles enam

Kilpkonn ja pardid

aprill 22, 2020 3:03 p.l. Published by

Kilpkonn, nagu te teate, kannab oma maja kaasas. Kuidas ta ka pingutaks, ei saa ta oma majast lahkuda. Räägitakse, et Jupiter karistas kilpkonna niimoodi, sest ta oli selline laiskvorst, et jättis isegi Jupiteri pulma minemata, kuigi teda spetsiaalselt kutsuti. Aastate möödudes hakkas kilpkonn soovima, et oleks ikka pulma läinud. Nähes, kui rõõmsalt linnukesed ringi lendasid ja kuidas jänes ja vöötorav ja kõik teised loomad nobedalt mööda lippasid, uudistades kõike, mida näha oli, tundis kilpkonn ennast kurva ja rahulolematuna. Temagi oleks

Hunt ja kitsetall

aprill 21, 2020 9:06 p.l. Published by

Elas kord kitsetall, kelle kasvavad sarved panid ta arvama, et ta on täiskasvanud sokk ja suudab ise enda eest hoolitseda. Kui siis kari ühel õhtul karjamaalt koju hakkas minema ja ema teda kutsus, ei võtnud kitsetall ema kuulda ja näkitses rahumeeli noort rohtu edasi. Kui ta mõne aja pärast pea tõstis, oli kari ära läinud. Kitsetall oli täiesti üksinda. Päike hakkas loojuma. Maad mööda hiilisid pikad varjud. Ühes varjudega tuli kõle tuuleke, tekitades rohus hirmutavaid hääli. Kitsetall värises mõttest hirmsale

Miks mets kohiseb?

aprill 7, 2020 10:41 e.l. Published by

Eesti muinasjutt Kord läks kehv saunamees enne suuri pühi laanest ahjukütet tooma – talv oli vali, tarvis oli ometi ivakegi sooja seinte vahele saada. Käis ja käis taat, otsis ja otsis, kuiva puud aga ei leidnud. Ja mõtles viimaks: „Noh, olgu, raiun täna maha paar toorest viitsakat, suure metsa kohta ei paista see väljagi.“ Kuid juba esimene puu palus vastu: „Armas saunataat, ära raiu mind maha!“ Ja teine omakorda: „Saunataat, ole meheks, ära raiu mind maha!“ Ning kolmas ja neljaski:

Lind, kes ei tahtnud lennata

aprill 3, 2020 3:27 p.l. Published by

Hispaania muinasjutt Elas kord kuningas, kellele meeldisid väga igasugu loomad, kõige rohkem aga linnud. Valitsejal oli hiigelsuur aed, kus elas tuhandeid tiivulisi: mõned neist puurides, ja teised, taltsamad, vabalt ringi lendamas. Ühed kaunistasid aeda oma värvilise sulestikuga, teised ilusa lauluhäälega; osa olid inimesesuurused ja teised tibatillukesed; oli pehmete sulgedega linnukesi ja selliseid, kes oskasid rääkida. Kui kuningas parasjagu riiki ei valitsenud, uitas ta pikki tunde oma tiivulises paradiisis. Kõik seal elavad linnud tegid ta väga õnnelikuks. Kas tõesti kõik? No

Isekas hiiglane (klassikaline)

märts 25, 2020 11:53 e.l. Published by

Oscar Wilde Ammusel  ajal oli lastel tavaks igal pärastlõunal pärast kooli minna hiiglase aeda mängima. See oli ilus suur aed, mida kattis pehme roheline muru. Muru sees kasvasid kaunid lilled nagu tähed ning aias oli kaksteist virsikupuud, mida katsid kevadel kaunid valged ja roosad õied ning sügisel kandsid nad maitsvaid vilju. Linnud laulsid puude otsas nii kaunilt, et lapsed jätsid oma mängu ja kuulasid neid. „Me oleme siin nii õnnelikud!“ hüüdsid nad üksteisele. Ühel päeval saabus aga hiiglane tagasi koju.

Väike merineitsi (klassikaline)

märts 25, 2020 11:18 e.l. Published by

Hans Christian Andersen Kaugel  ookeanis, kus vesi on sinine ja selge kui kristall, on see ka väga-väga sügav. Merepõhjas ei ole vaid tühi kollane liiv. Ei, seal kasvavad imelised lilled ja taimed, mille lehed ja varred on nii tundlikud, et väikseimgi veevirvendus paneb nad õrnalt hõljuma. Kõige sügavamas paigas asub merekuninga loss, mille tugevad seinad on tehtud korallidest ja kõrged aknad kuldsest merevaigust. Katus on laotud merekarpidest, mis avanevad ja sulguvad, kui vesi neist üle voolab. See on imeline vaatepilt,

Ükssarvik ja tema sõbrad

veebruar 13, 2020 10:04 e.l. Published by

Ühe imelise saare niitudel elas kord noor haldjas nimega Isotopia. Haldjal oli ahvist lemmikloom Poppy. Nad olid lihtsad olendid, kellele maitsesid tavalised toidud ja kes elasid tagasihoidlikku elu. Nende koduks oli lihtsa sisustusega majake. Samal saarel käis mõnikord külas ükssarvik, kellel oli erakordne võime lennata kõrgele ja kaugele. Isotopia unistus oli, et kord võiks ta ükssarviku seljas istudes taevast ilusat vaadet nautida ja lopsaka looduse lõputut ilu imetleda. Ühel päeval jäi haldjas üksi koju, Poppy aga läks välja banaane sööma.

Väikese halli hiire toodud õnn

september 25, 2019 2:31 p.l. Published by

Elas kord Prahas vaene õpipoiss Betengl, kes oli tõeline pigilind. Alalõpmata sai ta tõrelda, isegi siis, kui tegelikult olid süüdi hoopis teised. Küll kadusid tema tööriistad ära või läksid need käte vahel katki või ei leidnud ta vajalikke asju üles. Ühel ilusal päeval ütles ta endale, et võib-olla ootab õnn teda kusagil mujal, pani hõlmad vöö vahele ja hakkas astuma kaugete linnade poole. Kuid kasu polnud sest ühtigi. Mõnikord suutis ta teenida paar münti, teinekord anti palgaks vaid kõhutäis ja mõnelgi